Jälle see õnnetu sügis

Me oleme ametlikult jõudnud sügisesse, minu kõige vähem lemmikusse aastaaega. Tunnen end alati natuke kehvasti, et seda õnnetut sügist nõnda diskrimineerin ja teistest aastaaegadest tunduvalt kehvemaks pean. Aga mulle lihtsalt ei meeldi, et soe suvi on otsa lõppenud ning jälle on kätte jõudnud aeg vammused kapist välja otsida ja endale seitse erinevat kihti kampsuneid selga ajada.
Mulle ei meeldi, et kõik läheb mudaseks. Ja mulle kohe üldse ei meeldi, et hommikud lähevad pimedaks. Õhtuse pimeduse üle ma suurt ei kurdagi. See on hea võimalus küünlaid põletada ja tekitab hubase tunde. Hommikune pimedus aga paneb mind tundma, et ma pean keset ööd üles ärkama ja tööle sättima. Öösel ju inimesed ikkagi magavad. Või vähemalt peaksid magama.
Sellepärast ongi vähemalt sel viimasel nädalal hommikune ärkamine kirjeldamatult ülekohtune tundunud. Iga hommik lükkan äratust ikka kümne minuti kaupa edasi. Lootus südamest ei taha kuidagi kaduda, et kümne minuti pärast on õues maagiliselt päev. Siiani on ikka seesama pimedus olnud. Õnneks on mul totakas komme oma ärkamist jaburalt varakult alustada, nii et isegi kui ma lõpuks tund aega kauem magan, siis jõuan ma muretult õigeks ajaks tööle. Aga ma ei julge äratust hilisemaks ka panna, sest siis ei saa ma seda ju enam edasi lükata.
Virisemine virisemiseks. Midagi peab ju selles õnnetus aastaajas ka head olema. Esimesena tulevad pähe oravad. Mu vanemate aia ääres kasvab lõputu rida sarapuid. Tänavune aasta tundub olevat hea pähkliaasta. Seda ei saa ma muidugi vanemate hiiglaslike pähklivarude pealt öelda. Ma lihtsalt olen viimase kuu jooksul pidevalt üht oravat seal okste vahel ragistamas näinud. Tal, tundub, on kõht igatahes täis ja kui ta seal nii kaua askeldanud on, siis pidi ju pähkleid olema. Eelmisel nädalavahetusel oli ta oma korjamistöödega juba täitsa maa peale kolinud. Ei lasknud end ka kassist häirida. Tore väike tegelane. Iga kord, kui ma talle ligemale hiilima hakkan, ajab ta oma saba veel eriti kohevaks ja üritab hirmuäratav olla. See tema lootusetu püüd suur ja hirmus olla ajab mind alati natuke naerma.
Mis veel? Puud lähevad värviliseks. Kuna mina ei pea õnneks ühegi puu lehtede riisumise eest vastutama, siis võin ma üsna muretult öelda, et päris mõnus on vaadata, kuidas puud lehed maha viskavad.
Pean tunnistama, et kirevad vaated, kus iga puu on ise värvi, on tõesti ilusad. See aitab natukenegi leevendada seda, et suvine rohelus selleks aastaks ära kaduma hakkab.
Minu viimane sügise eelis on ilmselt paljudele äärmiselt kummaline. Nimelt hakkavad sügisel konnad valmistuma talvitumiseks. Inimesena, kes ei karda siin ilmas mitte midagi rohkem kui üht konna, on see loomulikult väga suur pluss. Paraku ei ole ma kuni lume mahatulemiseni ikka veel täiesti kindel, et need va konnad ringi ei kakerda. Aga pean tunnistama, et võrreldes suvise ajaga tunnen ma end veidi kindlamalt küll.
Püüan hirmsasti ajugümnastikat teha ja leida veel sellest õnnetust sügisest positiivset. Kuidagi ei taha õnneks minna. Tuleb ilmselt lihtsalt ära kannatada. Ükskord peab see talv ju ka tulema.

Loe pikemalt 7. oktoobri Raplamaa Sõnumitest
Katri Reinsalu

Samal teemal

FOTOD: Ilmateenistus andis teise astme tormihoiatu... Ilmateenistus andis nädalavahetuseks teise astme tormihoiatuse, mis tähendab, et ilm on ohtlik. Esineb tavatuid ilmastikunähtusi. Tasub olla tähelepan...
Valitsus peab lõpetama peost suhu majandamise Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud eelnõu järgi on 2016. aasta riigieelarve tuludeks planeeritud 8,83 miljardit eurot ning kuludeks 8,9 mi...
Riigikapitalism ja haldusvõimekus Kas Eesti riigikorraldus vajab muutmist? Arvan, et jah, see on möödapääsmatu. Tagumine aeg on vaadata peeglisse ning käituda kui riigi pidajad. Kui m...