Hingedeaja tähendus kestab

Sünge sügisõhtu, pilvine taevas, tuulevaikus – just see iseloomustas 2. novembri õhtut Rapla kalmistul. Loomulikult lisandus sellele hingemattev tuledemeri, mida toitsid küünlad. Sarnast pilti näeb veel ehk vaid jõuluõhtul.
Hingedepäevas ja hingedeajas laiemalt on eestlastele miskit igiomast, mis kõneleb meie soovist olla ühenduses esivanematega. Eks olnud esmaspäeva õhtul iga küünal süüdatud pühendusega lähedasele, keda meie seas enam ei ole. Need paar päeva oktoobri lõpus ja novembri alguses on mõtlik ja rahulik aeg nii Eestis kui ka mujal maailmas. Mitte küll igal aastal, aga tihtipeale kaasnevad sellega udused hommikud ja sumedad päevad. Nii hästi sobivad need sellesse perioodi, kui vanarahva tarkuse kohaselt ei olnud sobilik naerda, kisada ega teha kärarikkaid töid.
Hingedeajal oodati koju esivanemate hingesid. Sel puhul kaeti neile laud ning süüdati aknal küünal, et hinged näeksid, kuhu nad oodatud on. Peremees kutsus nad nimepidi laua taha, pakkus süüa ning palus õnnistust majapidamisele, karjale ning oma perele.
Vaevalt, et tänapäeval palju inimesi nõnda käitub (kui üldse keegi), ent hingedeaega mäletatakse endiselt. See näitab, et inimeste teadvuses juurdunud traditsioonid, mis ulatuvad sadade aastate taha, on jätkusuutlikud.
Teisest küljest näitab see, et inimestel on loomupärane huvi selle vastu, mis sünnib teispoolsuses. Kuidas minu esivanemad end seal sisse on seadnud? Kõige selle ilus metafoor on imekaunis küünaldemeri, mis täidab surnuaia valgusega.
Vanal ajal oli tavaks ka see, et külavahel jooksid hinge­sandid. Sant tähendab selles kontekstis pühakut (inglise keeles saint ning ladina keeles sanctus). 1993. aastal ilmunud teatmik “Esivanemate varandus” teab rääkida, et hinge­santidel oli kombeks kanda valgeid rõivaid, jäljendada vaime ja käia inimesi hirmutamas. Loomulikult kuulusid nad samasse kategooriasse mardi-, kadri- ja jõulusantidega.
Nüüd on väikestviisi pead tõstmas uus tava, mis tuleb üle ookeani Põhja-Ameerikast. Minul käisid 31. oktoobri õhtul mitte hingesandid, vaid halloween’i-sandid. Halloween’i pidamine ei ole eestlastele omane, kuid ometi on ka selle püha juured samas vaimses pinnases, kust on alguse saanud meie hingedeaeg. Praegune trick-or-treat versioon halloween’ist ei ole loomulikult see, millisena see keltide seas sajandeid tagasi alguse sai. Võõras on näha 31. oktoobri õhtul Tallinna vanalinnas maskides ja kostüümides inimesi pidutsemas ning jäljendamas Ameerikat.
Meil on oma hingedeaeg, mis sobib nii hästi sellesse perioodi aastas, mida võib pidada südasügiseks. See on rahulik ning mõtlik aeg meenutamaks inimpõlvi, kes on olnud enne meid. Samas on see hea aeg mõelda ka enda hingele enne suurt sagimist ja pidustusi, mis nagunii detsembris ees ootavad.
Mulle meeldib, et hingedepäev on endiselt eestlaste seas levinud tähtpäev. See kõneleb inimeste austusest traditsioonide ning möödunud aegade vastu. Rahulikud, ent sünged õhtud ning küünlavalgus on selle lühikese perioodi ilus sümbol.
Siim Jõgis

Samal teemal

Lisaleht KODULOOLANE: Ebaõnne märkidesse uskumine ... Ebausk või uskumusteated on olnud folkloristidel suhteliselt vähe uuritud valdkond. Samas on just ebausu kaudu võimalik teada saada rahva ja üksikisik...
FOTOD: Halloween’i tähistamine kogub Eestis popula... 31. oktoobril tähistatakse mitmel pool maailmas halloween’i ehk kõigi pühakute õhtut. Eriti levinud on see traditsioon Ameerika Ühendriikides, ent jär...