Investeering mälestustesse

Ma olen tõesti mitmel korral proovinud tube koristada põhimõttega, et ära visata asjad, mida mul ei ole raudselt mitte kunagi enam vaja ning mida ei ole viimase viie aasta jooksul isegi kapist välja võtnud.

Lõpetan ikka nii, et kogu ebavajaliku kraami paigutan lihtsalt mõnda teise sahtlisse mõttega, et äkki ikkagi kunagi on seda kuskil tarvis.
Õnneks ei räägi ma siinkohal sellisest juhtumist, kus kola on nii, et toas enam elada, kõndida ega hingatagi ei saa. Või et mattuksin munakarpide, ajalehtede ja klaaspurkide alla. Nii ekstreemne asi pole. Pigem on tegemist väikeste mälestustega, millest ma loobuda ei suuda. No kuidas ma saan ära visata lapsena lademetes kogutud kindermuna mänguasju? Või kuidas ma viskan ära kontserdi pileti, millest kujunes üks võimsamaid üritusi mu elus? Või vanad töövihikud ja joonistused?
Tegelikult on asjade allesjätmise juures ka positiivseid külgi, sest nende väärtus ajaga kasvab. Näiteks olen ma alles hoidnud umbes kaheksakümmend protsenti kirjadest, mis sai põhikoolis üksteisele tunni ajal saadetud. Teate küll neid vihikuservast rebitud paberijuppe, mille peal seisavad üksikud laused nagu „igav tund, tahaks koju“. Neid on mul kilede vahel meeletus koguses. Kooliajast olen veel alles jätnud erinevaid sõbrapäevakaarte ning nii-öelda armastuskirju. Iga kord, kui neid loen, naeran laginal ja naljakas ei ole ainult minul, vaid ka neil, kes need valmis on kirjutanud.
Hiljaaegu avastasin, et alles on ka kõik minu diplomid, tänukirjad, aukirjad. Pakkus ikka nalja küll, kui nägin, et olen poodiumikohti saavutanud pokude meisterdamises, trips-traps-trulli mängimises, tubli aedniku konkursil ning teisteski vahvates tegevustes, mis olid mälust juba täielikult haihtunud.
Negatiivne pool on aga see, et palju kogutud asju on selliseid, mida tõesti tegelikult vaja ei ole, kuid millest ei suuda loobuda. Üks selliseid on riided. Ikka see üks ja sama seelik, mida ma ei ole kandnud juba mitmeid aastaid ning mida ma ei pane nagunii ka lähima viie aasta jooksul selga, seisab kapis. Ikka ja jälle mõtlen, et ÄKKI MA IKKAGI PANEN. Elu on näidanud, et no ega ikka ei pane küll.
Asjade alleshoidmine on tegelikult omamoodi tore, seda muidugi mõistlikkuse piires. Ma ei oska öelda, kas mina olen selle piiri ületanud või mitte. Kuskilt lugesin, et arvatakse, et tarbetute esemete alleshoidmine ja kogumine võib olla märk tõsisest probleemist. Ei tea, kas päris nii öelda saab, pigem arvan, et minu puhul mängib rolli see, et ma justkui tunneksin end süüdi, kui viskan ära asju, mida on mulle näiteks kingitud või mille kogumisega olen vaeva näinud. Mõni kingitud kujuke seisab kapipõhjas juba kümme aastat, kuid südametunnistus seda ära visata ei luba.
Kellel veel vähegi võimalik, koguge erinevaid mälestusi kas siis kontserdipiletite, naljakate kirjade ja kaartide või mõne muu väljundi näol. Füüsilisel kujul mälestus lapse- või nooruspõlvest on igati väärtuslik, sest väga paljud sündmused kaovad lihtsalt ajaga peast.

Mariliis Vest