See ilus kole hirmus maailm

Hommikul ärgates arvutist või nutitelefonist esimese asjana mõnda uudisportaali kiigates meeldib mulle vahel nalja heita, et vaatan, kas maailm on veel alles. On olnud seni, kuid mitte väga kena kohana, kui ekraanil nähtut usaldada. Akna taga avaneb tavaliselt märksa meeldivam pilt, rahulikum ja turvalisem kindlasti.
Nädala eest osalesin Kõnnumaa looduskaitseala kaitse-eeskirja avalikul arutelul. Väike saal kogunes rahvast täis. Teadsin, et sinna tulevad inimesed, kellel on üsna vastakad arvamused selle kohta, kuidas Kõnnumaal toimetama peab. Ometi tajusin mingil hetkel, kuidas ruumis valitses rahu. Hea tunne rippus õhus ja täitis saali. Teadsin, et sinna on kokku tulnud inimesed, kes kõik väga hoolivad loodusest – sellest see hea tunne.
Teadsin, et arutelu ei kulge kindlasti ainult üksmeeles. Et tuleb ette ka vaidlusi, olgu need kuitahes viisakad ja vastaspoolt austavad. Samas aimasin, et ajakirjanikuna nopin sealt välja kõige suurema konflikti ja seda lehes esile tõstes lisan veel teravust juurde.
Nii tegingi. Ajakirjanikud teevadki nii, sest meile on õpetatud või oleme seda ise kuidagi õppinud, et lugejad tahavad seda. Nii on huvitav, nii tehakse.

On vaja teada
Konfliktid köidavad, isegi kui toovad kaasa hirmsaid asju, panevad kannatajate pärast kaasa nutma ja röövivad hingerahu. Vähemalt köidavad siis, kui saad neid vaadata läbi kaitsva ekraani nagu meelelahutust.
Küllap on vaja teada, mis maailma eri paikades sünnib. Kuigi kui küsida, miks on vaja teada asju, mis juhtuvad kauges kohas inimestega, keda ei tunne, siis mina küll ei tea. Aga tundub, et on, võib-olla selleks, et tajuda turvatunnet enda ümber või ühtsust.
Vahel tundub aga, et mitte need ekraanitagused asjad ise pole nii hirmsad, vaid hoopis see, kui kiiresti need ununevad. Alles näis, et pärast juhtunut pole miski enam endine, et see kurbus ja hirm jääb alati saatma. Lohutust pakkus see, kui nägid, kuidas inimesed hakkasid üksteisele rohkem toeks olema selles olukorras.
Aga juba oled kistud hoopis mingisse maailma jaburaimasse tragikomöödiasse ühe pisimaailma kuninga valimisest, mis ei aja enam naerma ka.
Läks nii. Ja mis siis.

Vähe suhtlemist?
Tänaval sõidavad autod, nagu ikka. Puud on raagus. Akendel säravad küünlakolmnurgad. Linna jõulutuled praegu ei paista, aga tean, et nad on. Nagu ikka sel aastaajal.
Inimesed püüavad teha rohkem head kui tavaliselt, sest on ju jõuluaeg. Püüavad vist?
Tegelikult tundub mulle, et suurem osa inimesi püüab üldse alati hea olla, teha head. Alati ei tule välja ja põrguteegi pidi olema sillutatud heade kavatsustega.
Mitmed tänapäeva ühiskonnateadlased väidavad, et kõik probleemid ühiskonnas on tegelikult kommunikatsiooniprobleemid. Ehk siis tulenevad vähesest või rumalast suhtlemisest. Et siis räägiks isekeskis rohkem või?

Vivika Veski

Üks kommentaar See ilus kole hirmus maailm

  1. Uskumatu Toomas ütleb:

    Vääga vaimukas artikkel!
    Lausa hinge läheb.




    0



    0

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga