Õigusruum ja kultuuriruum (Unustama oma, uskuma võõrast)

Kui ei saa aru, siis pole olemas, kui ei mõista, tuleb kaotada, eirata, olematuks muuta. Kuid hea vanasõna tuletab meelde, et inimene õpib kogu elu.

Hiljutisel Kõnnumaa looduskaitseala uue kaitse-eeskirja avalikul arutlusel tegi Kehtna vallavalitsuse ametnik ettepaneku, et eeskirjast tuleb välja jätta Paluküla hiiemäge puudutavas osas sõnad „ajaloolis-kultuuriline“, sest seda ei saavat tema arvates mõõta.
Huvitav, kas siis mõõta ei saa ajalugu või hoopis kultuuri? Sarnaselt arvavad sealsed ametnikud, et ka ühist õigusruumi ei saa mõõta ja tegutseda ning otsustada tuleb vastavalt sellele, millest tegijad vallas aru saavad.
Selle heaks näiteks on see, kui üle aasta tagasi lubas vald oma allasutusel samale kaitse all olevale pühale mäele rajada ebaseaduslikult disc-golfi väljaku. Tehti seda salaja, kooskõlastusi saamata, seadust rikkudes.
Selle sammuga astuti teadlikult meie demokraatlikust õigusruumist ja kultuuriruumist välja. Kukerpallitav põhjendus ajaloo seisukohalt oli veel see, et kaheksakümmend aastat tagasi ilmunud ajakirjas olevat kirjas, et seda mäge kattis siis ainult tihe lepik. Ning kõik teised puud ja muu loodus, mis seal hetkel kasvab ja mis on kujunenud hiiekohaks, on kasvama hakanud nõukogude ajal ja sellepärast pole seda kaitsta üldse vaja. Kui me seda teeksime, põlistame ja kaitseme edasi nõukogude korda!
Üsna uskumatud põhjendused rahva valitud demokraatliku riigi omavalitsuse ametnikelt, kes ise kehtivat seadust omatahtsi tõlgendades ja seda rikkudes nõukogude mentaliteeti edasi kannavad ja elus hoiavad.
Riigi muinsuskaitseamet tegi vastava ettekirjutuse, et see ebaseaduslikult paigaldatud rajatis tuleb Hiiemäelt ära koristada, kuid vald ei kiirusta, ammugi ei kavatse midagi ette võtta Valtu spordimaja, kes selle sinna oma kõhutunde järgi üles pani. Vallavanem oma avalikus vastuses teleajakirjanikule märkis, et üles pandi tõesti ebaseaduslikult, aga et maha võtta, tuleb vallal taotleda lammutusluba.
Ilmselt seadus tõesti nii ette näeb, kuid miks neid paigaldatud rauakolakaid siiani pole ära koristatud? Kas siis seadusekuulekas vallavalitsus ei kavatsegi tegelikkuses lammutusluba taotlema hakata või võiks loota sellele, et need kaovad sealt sama salaja kui sinna ilmusid?
Ilmselt soovist pimesi oma varjatud tahtmisi läbi suruda, olid vallavalitsuse ametnikud koosolekul lisaks veel seisukohal, et igasuguseid piiranguid Paluküla piirkonnas tuleb edaspidi lõdvendada. Seda kuuldes võib oletada, et  on kellelgi soov saada hiiemäelt metsa maharaiumisega majanduslikku kasu. Täiesti ebatõenäoliseks peeti hiiemäele, sarnaselt Ebaverega, sihtkaitsevööndi kehtestamist. Huvitav, millist vaimsust või kultuuritunnetust sellised tegevused ja ettepanekud kannavad?
Me ei saa nõus olla, et oskamatusest või harimatusest apelleeritakse Paluküla hiiemäe ja hiiekultuuri asjus ühele 1935. aastal ilmunud ajakirja artiklile. Pühad hiied on olnud siinmail tuhandeid aastaid. Nendest kirjutas juba Läti Henrik ja need ei tekkinud ju vahetult enne ristisõdijate vägivalla algust, vaid olid olemas oluliselt varem.
Üsna palju on ajaloos ülestähendusi, kus räägitakse meie pühade hiite maharaiumisest ning hävitamisest mõisnike ja kirikutegelaste poolt. Ikka kättemaksuks ja hirmutamiseks, et inimesed tuleksid kirikusse, unustama oma ja uskuma võõrast, maksma kümnist ja kuuletuma vallutajatele.
Me ei tea, mitmeid kordi on vallutajad võimupositsioonilt Paluküla hiiemäge hävitanud, püüdnud olematuks muuta, kuid Loode-Eesti sedavõrd suursugust ja võimast kohta ei ole saadud inimeste mälust kustutada.
Tuhandete aastate jooksul vaheldub ja muutub erinevatel põhjustel ka loodus ise mitmeid kordi, kuid see looduslik pühakoht on sellele kõigele vaatamata säilinud tänapäevani. See ongi ajaloolis-kultuuriline pühapaik, mille sisuline olemus on tõesti väga mitmekihiline. Selliste kohtade olulisus ületab kaugelt meie riigipiirid ja selle koha tähtsust pärimuskultuuri seisukohalt tasub tundma õppida.
Täpsustuseks veel: kui me räägime Paluküla või Ebavere hiiemäest, siis mõeldakse selle all kogu mäge tema elus, muutumises, väes ja võlus, mitte ainult selle tipuosa.
Nii nagu me ei kujuta ette, et mõnest kirikust tehakse tee läbi kaubanduskeskusesse, samamoodi ei ole me mingitel tingimustel nõus, et Paluküla pühale hiiemäele või selle jalamile ehitatakse spordikeskus. Nagu kirikus on omad kombed, on omad kombed ka pühas hiiekohas. Üks olulisemaid on see, et inimene ei kohanda seal loodust enda mugavuse tarbeks ringi, ei raiu, ei löö midagi maasse, ei jäta prügi. Tuleb, on ja liigub hiies vaikselt, hoiab kõiges rahu ja tasakaalu, laseb loodusel olla nii nagu see on, sekkumata, muutmata.

Madis Iganõmm, Maavalla koja vanem

Samal teemal

Paluküla väljaarendamisel jätkatakse Haldjamaa ide... Kehtna vallavalitsus otsustas Paluküla väljaarendamiseks jätkata edasist koostööd Paluküla Klubi MTÜ-ga, kes kandideeris ideekonkursil Haldjamaa rajam...
Paluküla väljaarendamise ideekonkursile laekus kak... Kehtna vallavalitsuse välja kuulutatud ideekonkursile Kõnnumaa Paluküla puhkepiirkonna väljaarendamiseks laekus kaks tööd. Möödunud kolmapäeval tutvus...
Kehtnakandit ei tulegi, Järvakandi leppis Kehtna ... Haldusreformi käigus Kehtnast ja Järvakandist moodustatava uue valla nimeks saab Kehtna. Esialgu otsustasid ühinevad vallad, et uueks nimeks võiks ...