Laseks värske kevadõhu tuppa

0

Kevad tuleb. Seda võib öelda nii kalendrisse vaadates kui ka õue piiludes. Olgu, praegu veel õue vaadates sellest aru ei saa. Vahepeal tuleb taevast ju lumehangedele lisagi. Ometi avastasin end nädalavahetusel juba ilma mantlita tuulevaikses kohas päikese käes peesitamas.

Oli ikka mõnus küll. Selge taevas ja soe päike. Ma ei tea, kas see on ainult minu puhul nii, aga kevadpäike annab alati justkui eriti suure annuse positiivset energiat. Alati on mul kevaditi petlik tunne, et ma pole päikest pool aastat näinud ja jällenägemisrõõm on selle võrra ainult suurem.
Kevad on minu jaoks alati uut algust sümboliseerinud. Loodus ärkab vaikselt talveunest ja võtab vapralt uue hooaja jalge alla. Paju-utud ja hiljem juba noored kaselehed lihtsalt õhkavad värskust ja uudsust. Nii tuleb ka endal isu oma elu ehk natuke põhjalikumalt üle vaadata ja mõni uus algus teha.
Tavaliselt antakse lubadusi parem inimene olla ju uue aasta esimestel minutitel. Pean tunnistama, et mina pole seda eriti teinud. Pigem tekib mul see soov hoopis kevadel. Siis tuleb isu toaaknad valla lükata ja elamisse uut värsket kevadõhku lasta.
Mille peale ma siis seekord mõtelnud olen? Teemad on vist läbi aastate ikka samad. Tahaks teisi rohkem mõista, tahaks olla vähem isekas ja ehk midagi headki ära teha.
Kritiseerida on alati lihtne, empaatiline olla märksa keerulisem. Hiiglama lihtne on materdada oma peas maatasa kõik need, kes parasjagu nii ei käitu ega mõtle nagu mina. Liigagi tihti materdatakse need teised ka valjult ja avalikult maatasa. Meil on ometi võime iseennast analüüsida ja otsustada, kas iga pähekaranud mõte väärib välja ütlemist. Ehk tuleneb see meie esmane reaktsioon hoopis mõnest vananenud stereotüübist, mis kuhugi alateadvusesse kopitama on jäänud?
Sel kevadel tuletan endale igatahes uuesti meelde, et kõik minust erinev ei ole alati halb ega vale. Tuletan endale meelde, et inimeste elu ja omavahelised suhted lihtsalt kipuvad teinekord keerukad olema. Inimesed on emotsionaalsed ja ei suuda alati ainult ratsionaalselt otsustada. Ma ei tea kunagi, mida teine inimene läbi on pidanud elama. Kuni ma ei ole kõndinud päeva tema kingades, ei saa ma ka sajaprotsendiliselt teada, kuidas ta oma elu teatud punkti on jõudnud või miks teatud viisil käitub.
Üleüldse peaksime ilmselt inimesi palju vähem enda seatud mõõdupuu järgi hindama. Ma mõtlen just pisiasjades. Eks igaüks meist teeb endale selgeks, mis tema jaoks on elus oluline. Nii ongi kuidagi lihtne vaadata viltu kõigile neile, kes hoopis teisi eluaspekte prioriteediks seavad.
Püüan endale meelde tuletada, et me kõik eksime. Nii nagu eksin teinekord mina ja olen ebaõiglane, on see ilmselt nii ka teiste puhul. Püüan endale meelde tuletada, et ei ole õiglane inimest ühe valesti astutud sammu pärast paika panna.
Vedasin oma aknalauale suure potitäie mulda, kuhu sai külvatud valik erinevaid seemneid. Mulle meeldib vaadata taimede kasvamist. See on justkui igapäevane meeldetuletus uuest algusest. Nüüd on suurepärane aeg talvepimedusega kogunenud tusatuju maha raputada ja värskelt kevadele vastu minna.

Katri Reinsalu