HEV-õpilane tavakoolis: kas väljakutse või tüütu kohustus?

ülle riisalu

Meie riigis on sõltumata oma arengutasemest kõigil lastel õigus haridusele. Praegu käib elav arutelu selle üle, kas ja kuidas rahastada erakoole. Üles on kerkinud küsimus, kas ikka peab riik erakoole toetama, kui munitsipaalkoolidelegi raha ei jätku?  

Erakoolid on tekkinud suuresti kellegi entusiastliku inimese soovist teha midagi veidi teistmoodi, seades esikohale lapse ja vanema huvid. Sellepärast on saavutanud erakoolid ka suure populaarsuse õpilaste ja vanemate hulgas. Peredel on tekkinud võimalus valida kooli oma maailmavaatest lähtuvalt ja vastavalt oma rahakoti paksusele. Erakoole on loodud ka erivajadustega lastele.
Erivajadustega õpilaste õpetamine nõuab suuremaid ressursse kui tavaõpilaste õpetamine. Seepärast ongi munitsipaalkoolides erivajadustega õpilaste õpetamine keeruline, kui vajalikud ressursid puuduvad.
Meil on linnakoolid ja maakoolid, piirkonnakoolid ja eliitkoolid. Piirkonnakool ja maakool võtab vastu kõik lapsed ja õpetab kõiki lapsi, aga eliitkoolide kontingent kujuneb valikute ja koolikatsete põhjal. Kui klassis on õpilased kõik ühesuguse arengutasemega, on õpetamine lihtsam kui klassis, kus õpilaste arengutase ulatub seinast seina. Mitmepalgeline õpilaskontingent klassis vajab palju rohkem abi ja toetust ning tundi minnes peavad õpetajal alati kaasas olema materjalid vähemalt kolme erineva raskusastmega.
Üha rohkem satub tavakoolidesse hariduslike erivajadustega õpilasi. Meie riigis on suund kaasavale haridusele, mis tähendab seda, et kergemate erivajadustega õpilastel on koht oma piirkonna koolis. Et erivajadustega õpilasi tavakoolis õpetada, on vaja ressursse. Esimene ressurss on soov ja tahe, siis inimesed ning raha, et erivajadustega õpilastele sobivad tingimused luua. Eelkõige on koolijuhil ja õpetajatel vaja sisemist valmisolekut õpetada erivajadustega lapsi, mitte niivõrd välist survet.
Vaja on muuta mõtteviisi, et HEV-õpilasi on võimalik tavakoolides õpetada ja peabki õpetama. Aga mõtteviisi muutus on väga pikaajaline protsess, et viia õpetaja mõttemaailm arusaamiseni, et HEV (diagnoositud) õpilane ei saa end muuta, vaid õpetaja ise peab end muutma. HEV-õpilane õpib ja käitub tunnetest lähtuvalt ja seda peame meie, täiskasvanud, mõistma.
Laps ei ole võimeline klassiga kohanduma, vaid õpetajal on vaja last mõista ja õpetada teda tema iseärasustest lähtuvalt.
Kaasavat õpet saab iga kool ise rakendada, kui eelpool nimetatud ressursid on olemas.
Kui klassis on autistlikke, aktiivsus-tähelepanuhäirega ja käitumishäirega õpilasi, on suures klassis tavaõpilastega koos õpetamine ilma abiõpetajata riskantne ja vaevanõudev töö. Reeglina ei olegi seda võimalik teha nii, et nii tavaõpilaste kui ka erivajadustega õpilaste vajadused rahuldatud saaksid.
Võimalik on luua väike­klassid, kus eelpool nimetatud õpilased saaksid õppida. Oma kooli praktikast saan väita, et see õppevorm on õpilastele ainuõige. Samas tuleb neid õpilasi ka ülejäänud õpilastega integreerida, sest elus peavad nad täiskasvanuna toime tulema. Neid on vaja eraldi õpetada erisusega toime tulema, sest erisus ei kao kasvades ja vanusega kuskile.
Autistlik õpilane võib tunnis olla vaikne, endasse tõmbunud, pugeda laua alla või vastupidi olla väga energiline, liikuv, igast väikesest häirivast kõrvalmõjust plahvatav ja keerata pea peale kogu tunni. Seepärast tulebki nendele õpilastele luua toetav koolikeskkond, kus õpilane saab tööd teha, tal on võimalik saada eduelamust ning ta ei satu tõrjutuks.
Suures koolis on väikeklasside loomine keerulisem seetõttu, et suures koolis on raske leida rahulikku, vaikset ja ilma väliste segajateta kooliruume. Väikestes koolides, kus õpilasi on vähem, on ka koolikeskkond rahulikum, kisa ja kära vähem. Samas on suurtes koolides rohkem tugisüsteeme ja abi klassiõpetajale on lähemal.
Selleks, et liikuda kaasava hariduse ja kaasava kooli poole, on vaja nii palju kui võimalik oma piirkonna õpilasi kodukoolis õpetada. Õpilastele ja vanematele on see kõige parem variant, kui väikeklassid asuvad just oma piirkonna koolis.
Eesti riik on väike, rahvastik vananeb ja väheneb, meil on vaja töökäsi ning seepärast on meil kõik inimesed olulised, ka erivajadustega inimesed. Koolide kohus ja eesmärk on luua oma õpilastele turvaline, eakohane, võimetest lähtuv arendav ja positiivset ellusuhtumist kasvatav koolikeskkond, mis oleks väljakutseks igale koolile.

Ülle Riisalu

Samal teemal

Kooli eel õpetajatega, kellega siis veel Kõik, kõik on uus septembrikuus! See ütlus sobib Käru põhikooli 1. septembri aktusele nagu rusikas silmaauku - maja saab üheteistkümne uue õpetajaga t...
Priit Sibul tahab ühetaolist suhtumist õpilastesse... Riigikogu IRL-i fraktsiooni esimees Priit Sibul avaldas soovi kõnelda hariduse ja koolivõrgu teemal. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis ka koolijuhtimist (...
Eesti Kaitsevägi tänas Kehtna MTK-d Kehtna majandus- ja tehnoloogiakool koolitas Eesti Kaitseväele välja kolm tehnikut, kes lähevad edasisi teadmisi omandama Hollandisse. Näitamaks välja...

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga