Terje Kauriga Juurust, kultuurist ja kandlest

0
terje kaur

Terje Kaur (48) on Juuru valla jaoks inimene, kes hoiab üleval sealset kultuuri- ning seltsielu nii kuis oskab ja jaksab. Paljudele on ta eeskujuks, sest õpetab kandlemängu ja näitlemisoskusi.

Minule maalis Terje silme ette väga ehtsa pildi sellest, milline võiks üks väikese koha rahvamaja juhataja olla – või üldse säärase asutuse eestvedaja. Lõbusalt käis ta juba esmakohtumisel pildistamise asemel välja idee üheskoos kaera-jaani tantsida või puu otsa ronida. Aktivist mis aktivist.
Terje juured on Viljandimaal Suure-Jaani kihelkonnas. Seal ta sündis, kasvas ja omandas hariduse. Põhi- ja keskhariduse sai ta algusest lõpuni Suure-Jaani keskkoolis, kus ta käis tarkust taga nõudmas üksteist pikka aastat. Nüüd tunnistab ta, et ega ta ei teadnud algul, mida pärast keskkooli ette võtta. Oma kutsumuse ja meelepärase eriala leidis ta, nii kummaline kui see ka poleks, kartulivagude vahelt.
See lugu pakkus mulle huvi. Terje kooliajal käidi klassidega ja niisamagi taskuraha teenimiseks kolhoosides kartulipõldudel abiks. Seal töötasid ka tolleaegse Viljandi kultuurikooli õpilased, kes sattusid Terjega ühele põllule. Siis noore tüdrukuna ta enda sõnul eriti rääkida ei julgenud, sest oli väga arg. Ta lihtsalt vaatas kõrvalt, kuidas kultuurikooli õpilased rääkisid, mida nad tegid ja kuidas olid ning see tundus talle huvitav.
„Nägin neid julgeid, vaimukaid kultuurikooli õpilasi, mispeale tekkis ka endal tahtmine just sellesse kooli minna,“ ütleb ta meenutades. Ja nii läkski – pärast Suure-Jaani keskkooli lõpetamist suundus ta edasi Viljandi kultuurikooli, kus veetis järgnevad kaks ja pool aastat.

Kultuuritööst ei tahtnud midagi kuulda
Noore naisena arvas Terje, et kultuuritööd tema kindlasti õppima ei lähe ja üldse ei tahtnud ta sellest midagi kuulda. Teda paelus just näitlemine, millega ta oli mingil määral ka kooli ajal tegelenud.
Terje tunnistab, et tegelikult oli kogu keskkooli aeg tema jaoks üks „pime keskaeg“, kus ta kõik asjad, mida oleks võinud teha, tegemata jättis. Ta ütleb, et ei kasutanud neidki väheseid võimalusi, mis talle pakuti. Nii ütles ta ära ka siis, kui talle pakuti võimalust täita üks lapsepõlve unistus – olla bändis laulja. Põhjuseks ikka üleliigne ujedus. „Nii ma siis olin üksteist aastat talveunes. Kui läksin kultuurikooli, vot siis ärkasin,“ räägib ta.

Mariliis Vest / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 25. mai Raplamaa Sõnumitest