Ja siis tuli kuri karu …

0

Valtu kandis hirmutab karu inimesi, võime lugeda ajakirjandusest. Küllap oleks niivõrd suure kiskjaga kohtudes enamik inimesi kohkunud, kuid teateid lähemalt uurides paistab, et vähemalt sama hirmunud on ka loom.
Kindlasti on keskkonnaameti spetsialistil õigus, kui ta ütleb, et ajapikku võib loom minetada hirmu inimese ees ja muutuda tõepoolest ohtlikuks. Näiteks kui karu on seadnud ennast mõnda vähekülastatavasse majapidamisse sisse ja asub seal saabujate eest „oma” territooriumi kaitsma. Kiskjauurijad kinnitavad küll, et Euroopa karud üldiselt ei ole agressiivsed ning ründavad vaid siis, kui tunnevad end tõesti nurka aetuna.
Võimalik, et koduloomi murdma õppinud kiskjat polegi võimalik ümber õpetada ning küttimine on ainuke lahendus. Kindlasti on see väga oluliselt odavam kui looma minema hirmutamine või uimastamine ja minemaviimine. Ja raha on, teadagi, alati vähe. Looduskaitse leiab raha siis, kui ohtu satub liik, mitte konkreetne isend. Küllap nii peabki. Kogu selle loo juures häirib aga läbikumav suhtumine, eeskätt ajakirjanduses, et loom on ohtralt kurja teinud ja plaanib veel rohkem teha ning inimene on süütu kannataja.

Ohtlike loomadega kõrvuti
Raamatus „Metsik lootus. Eduka looduskaitse eesliinil” kirjutab ajakirjanik Andrew Balmford looduskaitse edulugudest. Üks neist räägib ninasarvikute ja teiste suurte loomade kaitsmisest Indias Kazirangas. Ta tõdeb, et suured ohtlikud loomad jäävad seal alles sellepärast, et paljud kohalikud elanikud tahavad seda. Tahavad vaatamata sellele, et tihedasti asustatud piirkonnas metsloomad söövad põlluvilja, kahjustavad põlde, lõhuvad maju, ründavad karja ning isegi vigastavad ja tapavad inimesi. Inimesed peletavad loomi oma põldudelt ja kaitsevad ennast, kuid pole loomade peale vihased. Nad peavad loomi jumalikuks ja austavad neid.
Muidugi tegutsevad ülivaeses piirkonnas ka salakütid, kuid need inimesed teavad, et teevad paha.
Autor toob võrdluse, kuidas hiljuti nähti Saksamaal esimest karu pärast 1835. aastat, kuid peagi lasti loom maha süüdistatuna lammaste tapmises ja küülikupuuride ründamises.
Ma kindlasti ei arva, et küttima ei peaks. Inimene on juba nii palju loodusesse sekkunud, et nüüd ei ole võimalik enam järele jätta, et asju vähegi tasakaalus hoida. Lihtsalt võiks mõista, et loom ei tee kurja ega ole mõrvar, kui ta kariloomi murrab. Kindlasti pole ta seda rohkem kui inimene, kes liha sööb.

Rohkem keeldusid ei aita
Olen ka kuulnud, kuidas rästikut nähes tuleb ta otse loomulikult maha lüüa ega huvita seegi, et madu on looduskaitse all. Rästik on süüdi selles, et ta on mürgine.
Olen ajalehest lugenud lugu sellest, kuidas hunt, kellele jahti peeti, „tappis elajalikult” kallist tõugu jahikoera, kes talle jälile oli saanud.
Sõralised kahjustavad metsanoorendikke, aga ühest võimalikust lahendusest – jätta metsa rohkem kiskjaid alles – väga ei räägita. Kuigi üks metsamees tunnistas, et kuni tema metsas elas ilves, jäid puud kitsedest suuremalt kahjustamata. Kuni keegi arvas, et ilvesest saab toreda trofee.
Ei arva, et looduskaitse peaks muutuma veel rangemaks ja et keeldusid peaks juurde tulema. Võib-olla piisaks, kui algatuseks teadvustada, et inimene on juba niikuinii teiste liikide arvelt mõõdutundetult laiutanud. Ja kui püüda rohkem mõista teisi liike, hakkab endal ka rõõmsam ja huvitavam.

Vivika Veski / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 15. juuni Raplamaa Sõnumitest