Tallinna kõrvale vajavad inimesed Eestis teisigi tugevaid keskusi

0
Juune holvandus

Kas Eesti inimesel võiks lähiaastatel olla ka muid valikuid kui välismaale minek, ääremaastumine ja linna (loe: Tallinna) kolimine? Mida toob kaasa haldusreform ja kas saaks teisiti?

Neil teemadel andis intervjuu TÜ regionaalplaneerimise dotsent filosoofiadoktor Garri Raagmaa (pildil). Ta on kirjutanud üle 70 teadusartikli inimgeograafia ja piirkondliku arengu teemadel, töötanud mh regionaalministrite nõuniku, Tapa linnapea ja TÜ Pärnu kolledži direktorina ning osalenud Eesti tulevikustsenaariumide, üleriigiliste planeeringute ning sadakonna omavalitsuse ja maakonna arenguplaani väljatöötamisel.

Millist arengulist pilti näeb inimgeograafi pilk Raplamaal?
Kui Raplamaale vaadata, siis põhja pool kerkivad uued majad metsa alla, hajaasustus liigub Tallinnast jõudsalt lõuna suunas. Põhja-Raplamaa saab üha rohkem Tallinna magalaks ja nii ei saa ilmselt rääkida, et sealt lahkutakse, ikka tullakse juurde. Lõunaosa aga kaotab seni Kesk-Eestile sarnaselt elanikke.

Kas suurlinnastumise protsess võib pöörduda?
Lääne-Euroopas võib juba mitmel pool rääkida sellest, et inimesed lahkuvad suurlinnast maale ja väikelinnadesse, odavamasse ja meeldivamasse keskkonda, kus nad tunnevad end turvalisemalt, kodusemalt. Viimasel ajal palju räägitud Aafrika ja Lähis-Ida migratsioon seda vaid süvendab: põliselanikud liiguvad sealt ära, kus on kõrge saastekoormus, palju liiklust ja võõraid inimesi, kõrge kuritegevus või siis kõrged kinnisvarahinnad. Erisus süveneb. Seda isegi meile väga lähedal Rootsis.
Eestis ja mujal Ida-Euroopas on aga Lääne-Euroopaga võrreldes viimase ajani valdavaks ränne välismaale ja suurlinnadesse, tegelikult siis suurlinnade lähialadele. Selle on põhjustanud ühelt poolt põllumajanduse ja osa tööstustöökohtade kadu maal ja väikelinnades, aga teisalt jälle piiride avanemine ja sellega väliskapitali ja ka Ida-Euroopa riikide endi raha paigutamine suurlinnade piirkondadesse. Arvukamalt loodi töökohti pigem suurlinnadesse.

Aga Euroopa regionaaltoetused? Kas neist ei ole abi olnud?
Euroopa ühtsuspoliitika soovib küll ruumiarenguid tasakaalustada, kuid Eestis ja mujalgi idas ei ole sellest arengu ühtlustamisel palju abi olnud. 2000-ndate buumi ajal ei keskendutud uute töökohtade loomisele, nagu näiteks iirlased seda 1990-ndatel tegid, vaid raha kulutati valdavalt keskkonnaobjektide, suurte maantee-umbsõlmede ja omavalitsustes ka koolide-lasteaedade ehitamisele. Pärast kriisi küll aduti uute kohalike töökohtade loomise olulisust ja on selles ka kohati edu saavutatud, kuid sadakond tuhat just kaugematest maakohtadest pärit inimest siirdus tööle välismaale.
Senine ettevõtluse areng, EL-i ja riigisisene haldus- ja arengupoliitika on Eestis arenguerinevusi pigem kasvatanud. Nii meie keskvalitsuse kui ka näiteks Maailmapanga (WB 2009) viimase kümnendi suurlinnade kasvule ja majanduse makrotasakaalule keskenduv ideoloogia vaimustus liigselt kapitali huvidest ja globaliseerumisega kaasnenud trendidest, eirates samas nende arengutega kaasnevaid probleeme ja lühivaatelisust.
Vähe oluline ei ole ka osa ametnike ja poliitikute hoiak, kelle kunagiseks eestkõnelejaks oli Jüri Mõis. Suure linna usku läks isegi osa meie kultuurieliidist. Briti draamasarjades “Südameasi” ja “Maahaigla” näidatakse väikeste kogukondade kokkuhoidmist, ühiste murede lahendamist üldiselt positiivses võtmes, aga “Naabriplikas” ja „Doktor Silvas“ luuakse vägisi ettekujutust, et maakas on totakas, et “kohtadel” ei olegi nagu „õiget“ elu. Ometi, nagu näitab viimane statistika või ka Valdur Mikita raamatute müügiedu, on suur osa rahvast sellise stigmatiseerimise, halvaga sildistamise suhtes immuunne. Nad ju teavad oma kandi rahvast.

Juune Holvandus
Loe pikemalt 22. juuni Raplamaa Sõnumitest