Üks võimas kogemus

0

Kui ma peaaegu kolm aastat tagasi lapseootele jäin ja esimene sünnitamise kogemus ees seisis, hakkasin rohkem huvituma ka oma ema, õe, ämma ja teiste juba sünnitanud inimeste läbielamistest.
Ei tule vist kellelegi üllatusena, kui ütlen, et minu ema põlvkonna naistel ilusaid mälestusi sünnitusega seoses eriti jagada ei olnud. Enamasti kirjeldati kas kohutavalt külma suhtumisega personali, kes soovituste asemel käsklusi jagas ja toetamise asemel üksi jättis, või arste ja ämmaemandaid, kes julmalt tegutsedes lapse kuidagiviisi emaüsast kätte said. Tundub, et lapse sünnitamine tol ajal oligi üks lapse kättesaamine. Suur kannatus ja ema proovilepanek, mis jättis kustumatu jälje igaveseks nii mällu kui ka kehale.
Olin lapseootusaja alguses veendunud, et ega see sünnitus midagi meeldivat olema ei saa. Valus on ta niikuinii, olgu personal nii toetav ja arst või ämmaemand nii professionaal­ne kui tahes. Ometi oli mul kuklas teadmine, et sünnitus on elu loomulik osa, mida on naissugu aastatuhandeid juba kogenud, ja tundsin, et selle kogemises on ka midagi ürgset, midagi naisi jõustavat ja ma tahtsin selle kindlasti läbi teha.
Võimalik, et just tänu sellele teadmisele leidsin lapseootusajal tee inimesteni, kes olid kogenud sünnitusel sootuks midagi muud kui minu ema põlvkonna naised. Avastasin erinevaid meetodeid, mis aitavad sünnitusvalusid leevendada, ja õppisin enda vaimu selleks katsumuseks ette valmistama.
Paraku on sünnitus ilmselt midagi sellist, milleks ei õnnestu ka kõige parema tahtmise juures täielikult valmistuda. Loodusel on siin suur roll ja on asju, mida tahe üksi ei muuda. Iga inimene on erinev, iga beebi on erinev, iga keha on erinev ja seega iga sünnitus on ainulaadne. Ma kindlasti alahindasin seda tunnet, mis valdab naist sünnituse kestel, ja veelgi enam alahindasin seda jõudu, mida ma endas tundsin, kui minuni jõudis teadmine, et ma tõepoolest suudan seda teha.
Pärast sünnituse kogemust on mul rohkem enesekindlust, ma oskan oma keha paremini tunnetada ja tõepoolest näib, justkui ei suudaks elu mulle pakkuda enam midagi, millega ma hakkama ei saaks. Sünnitus oli seega minu jaoks tõeliselt jõustav kogemus, mis kinnitas, et ületamatuid olukordi ei ole, ja meie, inimesed, oleme võimelised rohkemaks, kui me ettegi kujutada suudame.
Ja minul oli veel tavamõistes normaalne ja hästi kulgev sünnitus, ka lühemaajaline kui keskmine esmakordne sünnitus. Ma ei kujuta ette, millist jõudu peidavad endas veel need naised, kes sünnitavad 20-30 tundi või kes on pidanud seda tegema ilma igasuguste abivahendite või toetavate inimesteta.
Oma võimete proovilepanek on sünnitus niikuinii. Kogenumad räägivad, et olenemata ajakulust või sünnikordade arvust, tekib iga sünnituse kestel punkt, mis tundub esmapilgul ületamatu. See on see hetk, mis nende peidusolevate jõuvarudega ületatakse ja oma armas laps ilmale tuuakse. Ma kujutan vaid ette, aga selle hetke ületamine ilma toetuseta võib olla päris üksildane tunne.
Õnneks tänapäeval üksi jäämise hirmu keegi tundma ei pea. Tugiisikud sünnitusel on lubatud ja oodatud, kõik isad võivad olla tunnistajaks oma laste sündide juures ja toeks oma naistele nende elu kõige pöördelisemal hetkel. On olemas suurepärased ämmaemandad ja sünnitoetajad, kelle teenuseid saab oma turvatunde suurendamiseks kasutada.
Sünnitus on uue elu saabumine maailma. See on ime. Ja see on võimas. Kuigi mitte sugugi kõik sünnitused ei kulge plaanipäraselt ega lõpe hästi, ei kulge ega lõpe ka kõik sünnitused siin ilmas halvasti. Nagu kõige muugagi siin elus.

Stina Andok