Eesti jalgpalli kaks tõsist ohumärki

0

Prantsusmaal lõppenud EM õpetas Eesti jalgpallile ühe olulise tõetera – iialgi enam ei saa me oma kehvasid tulemusi põhjendada sellega,
et oleme väike riik.

Islandi elanike arv on ligikaudu 330 000 ja nemad suutsid välja panna koosseisu, kes alistas Inglismaa ning jättis kõikidele pealtvaatajatele kustumatu mulje.
Viimase viie nädala jooksul on Eesti jalgpall saanud kaks tõsist ohumärki, et kuskil midagi logiseb. Esmalt pidi rahvuskoondis vastu võtma 0:7 kaotuse Portugalilt. Kui me loodame näha edasiminekut, siis isegi tulevasel Euroopa meistril ei tohiks lasta endale puur palle täis lüüa.
Teine, ja minu hinnangul tõsisem ohumärk oli see, et Eesti meistri FC Flora eurohooaeg piirdus Meistrite Liiga esimese eelringiga. Eriti nukraks teeb asjaolu, et FC Flora arvelt liikus järgmisesse ringi edasi Gibraltari meisterklubi Lincoln Red Imps. No Gibraltari klubidest võiks meie jaks ikka üle käia. Aga võta näpust, ei käi. Esmalt said eestlased A le Coq Arenal toimunud esimeses kohtumises küll 2:1 võidu, kuid jäid nädal aega hiljem võõrsil 2:0 alla. Tulemus – häbiväärne väljalangemine esimeses eelringis. See faux pas maksis meeskonna peatreenerile Norbert Hurdale ka tema töökoha.

Kõrged eesmärgid, nukker reaalsus
Eriti kurbnaljakas tundub FC Flora ebaõnnestumine selles valguses, mida klubi on aastate jooksul endale eesmärgiks seadnud. Tänavu 26. veebruaril esitles FC Flora algavaks hooajaks oma meeskonda ning käis välja ambitsioonikad plaanid. Siis öeldi otse välja, et hooaja eesmärk on teha samm eurosarja alagrupiturniiri suunas.
“Me ei lähe sinna kogemusi hankima, vaid ikkagi vastaseid üle mängima,” ütles peatreener Hurt toona ning lisas: “Suurem eesmärk on Euroopas teha samm alagrupiturniiri suunas. Peame hakkama vastaseid kahe mängu kokkuvõttes üle mängima. Seda tahame selgelt teha juba sel aastal.”
Need olid kõik julged ja kiiduväärt väljaütlemised – vähemalt siht oli selge. Kurb, et nendele eesmärkidele nii järsk ja halastamatu lõpp tuli. Igal suvel ootan ma jalgpallifännina Eesti klubide esinemist Euroopa karikasarjades. Igal suvel loodan, et mõni neist jõuab alagrupiturniirile. Seni veel tulutult. Kõige lähemal on sellele olnud Nõmme Kalju ja Levadia. FC Flora on terve oma ajaloo jooksul esimesest ringist edasi pääsenud vaid ühe korra. See on valus statistika.

Glasgow Celtic
Soola raputab haavadele tegelikult üks nüanss veel. Kui FC Flora oleks Gibraltari klubist jagu saanud, oleks järgmises ringis vastaseks tulnud kuulus Šotimaa klubi Glasgow Celtic. Noortel mängijatel oleks avanenud harukordne võimalus võõrustada kodumurul niivõrd nimekat vastast. Briti saarte tippklubid just väga tihti Tallinna ei külasta. Kaks prestiižset vastasseisu Celticuga oleks tõmmanud kindlasti agentide tähelepanu ning pakkunud kustumatu elamuse, mängides nende staadionil Celtic Park’il. Nüüd on see unistus luhtunud.
Kui meie mängumehi ei motiveeri Gibraltari klubi alistama isegi võimalikud kohtumised Šotimaa hiiuga, siis ma ei tea, mis üldse võiks motiveerida.
Nüüd hoian Euroopa eelringides pöialt Levadiale ja Nõmme Kaljule. Nemad hoiavad Eesti jalgpalli uhkust veel vee peal.

Siim Jõgis / foto: Siim Solman