Naeratuste saatel pakutakse Kohilas kodust sööki

0

Kohila tööstushoonete vahel, aadressil 19 A peidab end Paberivabriku Bistroo. Tegemist on sööklaga, mida peavad kaks naerusuist noort naist – Viktoria Paljak ja Evelyn Paljak.

Sööklaruumidesse astudes võtab külastajat vastu väike luuletus:
Kui kõht on tühi ja kurb on meel,
siis meie juurde leia tee, tööstuse 19A.
Siis nälga tundma sa ei pea!

Viktoria rääkis, et söögikoht on selles nõukogude aastatest pärit majas olnud juba ammust aega. Ta oli seal umbes aasta kokana tööl olnud, kui ülemus Eestist ära kolis ja pakkus, et ehk tahab Viktoria talt selle söögikoha ära osta. Viktoria mõtles, et miks mitte proovida. Üksi aga ei julgenud ta sellist elumuutvat sammu ette võtta. Nii kutsus ta kampa oma onutütre Evelyni. Kahekesi ikka kindlam, ollakse teineteisele toeks. Nüüdseks on koht nende käe all olnud umbes aasta.
Hariduselt on nii Viktoria kui ka Evelyn kokad, kuid varem teinud igasugu muud tööd, enamasti mitte erialast. Mõlemad olid omal ajal veendunud, et nemad toitlustusalal tööle ei hakka. Elus on aga ikka nii, et see, mille kohta ütled “ei iial”, just tulebki. Ja pärast oled veel õnnelik ka, et siiski nii läks.
Viktoria ja Evelyn igatahes säravad õnnest, kui räägivad oma klientidest ja tööst. Nad ise ütlevad oma koha kohta, et see on nagu kiirsöögikoht, kus lõunat söömas käia. Toitu ootama ei pea, soojad söögid on kohe valmis. Enamasti käivad söömas lähedal asuva tööstusala ja ehitusobjektide töölised. Osa kliente on seal aga käinud aastaid. Üks inimene käib näiteks iga päev seal kotletti söömas ja ei tüdine sellest ikka veel ära.
Tüdrukud tunnevad oma kliente juba nii palju, et külalist eemalt tulemas nähes teavad, mida too soovib. Vahel ulatub toidujärjekorra saba küll uksest välja, kuid selline olukord ei väsita tüdrukuid, vaid vastupidi, annab pigem energiat juurde. Eks nii ongi, kui midagi südamega teha, siis tekib ka energia selle tegemiseks.
Portsjonid pole kindlaksmääratud suurusega, nii et kui ikka ehitusmees tuleb, saab ta kartulit rohkem. Aga nüüdsel ajal on mehed hakanud rohkem jälgima, mida ja kui palju nad söövad. Suvisel ajal võetakse kartulit vähem ja salatit rohkem.
Kohila Vineeris on tööl Lätist pärit mehed, kes ka selles bistroos söömas käivad. Naljatades riidlevad mehed tüdrukutega, et kui neid veel nii hästi edasi söödetakse, veerevad nad varsti koju. Üks ütles, et ta on varsti paras ninasarvik valmis. Võiks arvata, et lätlased on rahulikud ja tagasihoidlikud, aga need poisid on väga varmad suhtlejad ja kui miski ei meeldi, öeldakse seda otse. Ainult et need mittemeeldimised ei käi söögi kohta, vaid kui näiteks Fantat pole saada.
Reedeti on bistroos pannkoogipäev, mis oli juba eelmise söögikoha ajal traditsioon. Ja mõned kliendid sõidavad ekstra nende pannkookide pärast Tallinnast kohale. Vähemalt kliendid väidavad nii. Menüü kohta ütles Viktoria, et “iga toit on eriline, kuna sinna on oma hing sisse pandud”. Söögid on tüdrukute arvates võrreldavad mõne restorani omadega, näiteks üleküpsetatud sealiha, erinevad pastad. Vahe on ainult hinnas. Menüü üritatakse hoida võimalikult mitmekülgne, et anda klientidele valikuvõimalust. Enamasti on menüüs viis-kuus erinevat toitu, vahel rohkemgi.

Helerin Väronen / foto: Alice Võsu
Loe pikemalt 13. juuli Raplamaa Sõnumitest