Viis hetke, mis jäävad olümpiat meenutama

0

Olümpiamängudega kipub olema nii, et alles nad sai alguse ja juba kuulutatakse lõppenuks. Ka Rio mängude lõputseremoonia jõudis kätte kuidagi… kiiresti.

Paljude sportlaste unistused ja lootused purunesid, palju väiksemal hulgal õnnestus võita medal. Hea on meenutada, et ka eestlased said ühe medali üle rõõmustada. Loomulikult unistasime rohkemast. Kõikide meie medalilootuste sooritused poodiumini lihtsalt ei küündinud. Siin on viis meeldejäävat momenti, mille järgi jään Rio olümpiamänge meenutama.

Eesti ainuke medal. See oli ilus hetk. Juba enne võistluste algust oli teada, et sõudjate neljapaat on meie üks suurimaid medalilootusi nendel mängudel. Finaalsõidule pääsesid nad muljetavaldavalt oma eelsõidu esikohaga, kruvides lootusi veel kõrgemale. Nigelad ilmatingimused sundisid korraldajaid küll lõppvõistluse ühe päeva võrra edasi lükkama, kuid alates stardist oli selge, et eestlaste paat on medalikonkurentsis. Küll mitte kuld ega isegi hõbe, aga pronksmedal tundus olevat saadaval. Sakslased olid selgelt liiga tugevad, ka austraallased jäid kättesaamatuks, ent kolmas koht tuli ära. Eesti ainsa medali Riost teenisid Andrei Jämsä, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Kaspar Taimsoo.

Ärevad hetked kettaheiteringis. Martin Kupper läheb meeste kettaheite finaalvõistlusel oma viimast, kuuendat katset tegema. Väga palju temalt ei oodata. Esimesest ringist on tal kirjas täitsa korralik tulemus 64.47. Viimase katsega põrutab Kupper ketta 66.58 peale ja läheb teiseks. Kas siit tuleb medal? Heita jääb veel vaid sakslastel Daniel Jasinskil ja Christoph Hartingul. Kuigi eestlaste lootused olid kõrgel, on kurb tõsiasi ikkagi see, et mõlema mehe kettakaared ulatuvad Kupperist kaugemale. Tubli sooritus, aga napilt jäi medalist puudu.

Vabandan, et võitsin vaid hõbeda. Põhja-Korea on kummaline maa. Eriti eredalt paistis see välja tõstja Om Yun-choli medalivõidus. Neli aastat tagasi võitis ta Londoni mängudel kulla, nüüd tuli hiinlase Long Qingquani järel leppida hõbedaga. Om Yun-chol oli võistluste käigus üks kolmest sportlasest, kes suutis üles tõsta enda kolmekordse kehakaalu.
Sellegipoolest tundis ta, et oleks sobilik oma riigi juhi Kim Jong-uni ees vabandada. “Kim Jong-il (Põhja-Korea endine juht) jääb alatiseks minu suurimaks inspiratsiooniks ning mul on väga kahju, et ma ei suutnud oma tänu kuldmedali näol näidata,” ütles sportlane pärast hõbedavõitu.

Michael Phelps ja Usain Bolt. Legendid. Kaks maailma kiireimat meest, üks neist vees ja teine maal. Phelps on olümpiamängudelt enim medaleid võitnud sportlane läbi aegade. Kokku on tal neid 28, millest kuldseid on 23. Väga võimalik, et seda rekordit ei suuda lähitulevikus üle lüüa keegi. Rios teenis ta viis kulda ja ühe hõbeda. Sprinter Usain Bolt ei jää saavutuste poolest Phelpsist just palju maha. Ka tema on enda nime spordiajalukku kirjutanud kuldsete tähtedega. Kolmel järjestikusel olümpial on ta võitnud kulla 100; 200 ja 4×100 meetri jooksus. Kui ta olümpiamängudel finaali jõudis, sai ta sealt ka kulla. Ilma ühegi erandita.

Tagasi tavaelu juurde. Vana-Vigalast pärit maadleja Ardo Arusaare kommentaar pärast võistlust oli väga kõnekas. “Kaotus paneb mõtlema, mis edasi saab. Tulevik aga sõltub paljudest asjadest,” tõdes Arusaar. “Ilmselt tuleb algusesse tagasi minna ja töö kõrvalt hakata sporti tegema.”
Küllap ei ole ta ainuke sportlane, kelle tulemus ei olnud piisav, et saada ka edaspidi kohalikult olümpiakomiteelt või sponsoritelt toetust. Legendide kõrval on ka need tuhanded sportlased, kes jäid medalita ning kes peavad edaspidi oma elu hakkama planeerima teise nurga alt.

Siim Jõgis