Kohila naiskond paneb oma võimed proovile võrkpalli NBA-s

0

Peeter Vahtra alustab oma neljandat hooaega Kohila võrkpalliklubi peatreenerina. Seni on õnnestunud rohkem, kui alguses oleks osanud loota: nende kolme hooajaga on tema auhinnakappi lisandunud kolm Eesti meistritiitlit, kolm Baltikumi meistritiitlit ja üks Eesti karikavõit.

Nüüd ootavad ees uued ja suuremad väljakutsed. Esmakordselt võtab uue nimega Kohila VK/E-Service osa Euroopa tugevaimast karikasarjast. Oma võimed pannakse oktoobris proovile meistrite liigas, mida Vahtra nimetas naiste võrkpalli NBA-ks. Selle mõttega on ka naiskonda komplekteeritud. Tugevdusi on toodud Ukrainast ja Venemaalt.
Möödunud nädalavahetusel Kohila spordihoones toimunud Blessix karikaturniiril sai kohalik publik uusi võõrmängijaid esmakordselt näha. Esialgu jäi küll vajaka kokkumängust ning seega tuli 0:3 kaotus vastu võtta nii Eesti ja Läti koondiselt kui ka Rootsi klubilt Lindesberg Volley. Siiski oskas peatreener Peeter Vahtra neis kolmes lüüasaamises näha ka üht-teist positiivset.
Intervjuu on tehtud vahetult pärast pühapäevast kohtumist Lindesberg Volley vastu, milles Kohila mängis nõrgemas koosseisus. Põhjus seisnes selles, et neli Kohila mängijat valmistusid samal ajal esindama Eesti koondist Läti vastu.

Kohila VK/E-Service kaotas Blessix karikaturniiril kõik kolm kohtumist 0:3. Kas mängutulemus oli sel turniiril kõige olulisem?
Kui võtta näiteks tänane kohtumine, siis oli meil mängu küll. Vastane mitte ei võitnud teist geimi, vaid meie kaotasime selle. Natuke oli närvipinget ja meil kogemused puudusid. Ega siin midagi hullu polnud. Eriti arvestades, et Anni-Ly (Abel – toim) sünniaasta on 2002. Ta on alles kaheksanda klassi tüdruk ja pidi meil juba keskel mängima. Tegelikult said täna kõik rohkem mängida, kes muidu vähem mänguaega on saanud.
Kui tänane kõrvale jätta, siis kohati olid sooritused päris lubavad. Löögijõudu oli, aga mängutulemus mind loomulikult ei rahulda. Me pole õieti koos saanud treenida. Neli koondisemängijat (Laak, Mõnnakmäe, Peit, Vahtra) on kogu aeg ära olnud. Lisaks on meil kaks täiesti uut mängijat. Blokk oli väga kehv. Kui me ründama pääsesime, siis näitasime terve turniiri parimat mängu. Meie üldine etteaste ei võimaldanud lihtsalt piisavalt rünnata. Aasta tagasi samal ajal oli meil tunduvalt nutusem olukord.

Kas see turniir andis hea pildi, millega rohkem tuleb vaeva näha?
Absoluutselt. Jube hea turniir oli selles suhtes. See andis väga hea pilgu sellele, mis seisus on meie uued mängijad ja mida annab veel parandada. Treeningul see nii välja ei paista. Nüüd on selge, mis taktikaga neid treenida. Igal juhul tulid need mängud väga vajalikul hetkel. Palju parem on nüüd treeningjooniseid välja mõelda. Kui oleksime ainult treeninud, polekski neid asju välja tulnud. Septembri lõpp jõuab kiirelt kätte, siis on liigamängud ukse ees.

Siim Jõgis / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 7. septembri Raplamaa Sõnumitest