Mõrv, mis jahmatas maakonda

0

Möödunud aasta 24. novembril kaotasid kaks inimest jõhkral kombel oma elu. Sarnast mõrva ei ole Rapla maakonnas varem toime pandud. Kes oli see külmavereline mõrtsukas ja mis viis teda tegudeni, mille tagajärjel ta järgmised 18 aastat vangis veedab?

Sõitis Juuru tööle
See oli üks täiesti tavaline novembrikuu päev, kui Kundas koos oma elukaaslasega elav Erich Korjus otsustas sõita Juuru, kus teda ootas võimalus tööd leida. Mitmel korral mehe enda sõnade kohaselt „teelt eksinud“ ehk korduvalt kriminaalkorras karistatud ja ka vangis olnud mees oli juba mitu kuud töötu.
Ka tema varasemate töökohtade kohta ei saaks öelda, et need oleksid püsivad olnud. Paar kuud siin, paar kuud seal. Sedagi on rohkem kui nii mõnelgi teisel praegusel ajal võimalust on olnud. Olles kandnud ära oma viimase karistuse, vabanes Korjus 2014. aasta lõpul vangistusest. Ei möödu üht aastatki, enne kui mees jälle teelt eksib ja tuttavaid radu kõndima asub.
23. novembril 2015 sõidab Korjus Juuru, võtab poest pudeli Vana Tallinnat ja läheb oma vanale sõbrale külla. See sõber on töövõimetu 50-ndates eluaastates Juuru elanik, kellel on tõsiseid raskusi nii liikumise kui ka rääkimisega. Üks kehapool on tal halvatud.
Korjuse sõnul on tegu inimesega, keda ta tunneb juba ammu. Nimelt oli aeg, mil Korjus isegi Juuru kandis elas ja ringi liikus. Kuid ka veel hiljaaegu olevat just Korjus olnud see, kellele sõber kurtis, et keegi peale Korjuse teda enam vaatamas ei käi. Oma sõnul olevat Korjus haigel sõbral ka varem haiglas külas käinud ja toeks olnud.
23. novembril jõudis Korjus sõbra juurde, et peatuda seal mõned päevad ning uurida töövõimalusi täpsemalt. Kuna Juuru jõudis ta tol päeval liiga hilja, et tuttavale tööasjus helistada, oli tal plaanis järgmisel päeval välja selgitada, millal tööga võiks alustada. Silmapiiril oli töö ehitusobjektidel. 23. novembril oli mees pidevas telefonikontaktis ka oma elukaaslasega.

Saatuslik päev
24. novembril suhtles Korjus oma tuttavaga võimaliku töö asjus, kuid tööle sel päeval ei mindud. Selle asemel võttis Korjus hommikul ühe unerohutableti, mille oli arst välja kirjutanud tema elukaaslasele, ning läks lõunapaiku poodi, ostis sealt kaks viina „Viru Valge“ ja veel mõned asjad. Viinad olevat ta ostnud sõbrale tänutäheks, et too lubas tal oma korteris ööbida need päevad, mil Korjus ajas tööasju.
Kohtus tunnistas Korjus, et ei ole juba mitu aastat suur alkoholitarbija olnud. Sellegipoolest otsustas ta tol päeval koos sõbraga kahepeale juua ära pudeli viina, pärast mida muutus Korjuse mälu äärmiselt lünklikuks. Ta mäletab veel, et nad kuulasid sõbraga ühiselt muusikat ja ta küttis ahju, aga mis edasi sai, ta ei tea, kuid usub, et jäi magama. Teise viina joomist mees ei mäleta. Mis ajal ta magama võis jääda, ta samuti ei tea.
Korjuse järgmine mälestus on sõbra korteris ärkamine. Ta avastab, et korter on tühi. Ta ei leia oma sõpra. Ka sõbra korterivõtmed on tema taskus. Naaberkorterisse sattumist ta ei mäleta. See on väike, ühetoaline, L-tähe kujuline korter, kus köök ja elutuba on eraldatud. Elutuba on liigendatud nii, et suure seinakapi taha jääb veel üks voodi.
Sealsamas elutoas taastub tema mälu hetkes, mil ta leiab enda ees istumas kaks meest, verised ja surnud. Ta mäletab, et seisis nende ees, aga ei tunnista, et oleks märganud nuga oma käes ega tea, mis oli nendega juhtunud. Siitmaalt on tema mälu taas kadunud. Hiljem mees tunnistab, et sai surnute isikud teada alles mitu päeva hiljem.
Nendest surnud isikutest on üks tema hea sõber. Seesama, kelle korteris ta viibis ja kellega ta mõned tunnid varem oli mõnusalt aega veetnud. Teine mees on mõrvapaigaks olnud korteri elanik, kohalik Juuru inimene, 50-ndates eluaastates töötu mees. Hiljem tema isiku teada saanud, tunnistab Korjus, et nad on tuttavad, minevikus on neil omavahel ka kähmlemist olnud, kuid rõhutab, et see tüli on lõpetatud ning mingit pahameelt nende vahel ei valitsenud.
Järgmisena mäletab Korjus juba seda, kui ta seisis külmal ja pimedal novembrikuu õhtul õues, käed verest tilkumas, nagu tunnistab hiljem kohtus teda vahistanud politseinik, kuigi mees ise verd oma kätel ei mäleta. Kell on siis mõnikümmend minutit pärast kuut. On pime ja niiske. Politseiametnik tõstab relva ja jagab talle käsklusi. Korjus ei mäleta, mida politseiametnik täpselt rääkis ega mäleta ka edasisest midagi.

Tunnistaja, kes jäi ellu
Korjuse naaberkorterisse saabumise ja tema vahistamise vahele mahtus üks tunnistaja, kes pani hargnema sündmused, mis päädisid Korjuse vahi alla võtmisega. See töötu Juuru elanik oli heitnud magama sinnasamasse väikesesse korterisse, kapi taha. Võimalik, et Korjus ei teadnudki, et mees seal nurga taga, silma alt eemal, magas.
Kohtus too magaja tunnistab, et ärkas selle peale, et pidi minema tualettruumi. Ärgates kuulis ta imelikku korinat ja mäletas end mõtlemas, et küllap sõber on samuti uinunud ning norskab. Kapi tagant piiludes märkas ta aga Korjust seismas verise keha kohal.

Stina Andok
Loe pikemalt 7. septembri Raplamaa Sõnumitest