Ära tee oletusi

0

Umbes poolteist aastat tagasi sain ühelt tuttavalt raamatusoovituse. Nõuandmise põhjustas olukord, kus tegin ühe oletuse, mis ei vastanud tõele. Soovitatud raamat oli Don Miguel Ruizi “Neli kokkulepet. Tolteegi tarkuseraamat”.

Olin seda raamatut enne raamatukogus näinud ja aastaid tagasi ühel kokkusaamisel silmanud. Kuid noil hetkedel ei olnud ma veel selle raamatu jaoks ilmselt valmis.
“Neli kokkulepet” põhineb iidsetel õpetustel ja annab juhiseid, kuidas luua kokkuleppeid iseendaga. Neid jälgides muutub elu rõõmsamaks ja positiivsemaks. Lühidalt kokku võttes on need neli kokkulepet: ole laitmatu enda sõnades, anna endast alati parim, ära võta midagi isiklikult ja ära tee oletusi. Ma ei ütle, et ma täielikult neist kokkulepetest olen suutnud kinni pidada, aga üritan anda endast siiski parima.
Kõigi nende kokkulepete kohta võiks pikalt kirjutada, kuid tunnen, et viimasel ajal on see oletuste teema aina enam päevakorral. Märkan enda puhul, et ma teen päris palju oletusi. Vahel on oletus viinud ka õigete järeldusteni. Aga seda siiski harva. Enamasti selgub küsides ja fakte kogudes, et olukord on hoopis vastupidine minu oletusele. Ja kuna see oletamine ja eeldamine on üleüldine probleem, mitte vaid minu puhul, siis tahtsin sellele tähelepanu pöörata. Kui lasta oletustel liiga kaugele minna, võib see põjustada tohutut draamat, alusetuid kuulujutte, kurbust, üksindust. Oletamine on paljude probleemide algus.
Üks näide isiklikust elust, kuidas oletus tekib. Paar aastat tagasi oli meie pere kord küla jaanituli korraldada. Viis päeva enne pidu helistas naaber, et küsida, kas pidu ikka toimub meie juures. Kuna me polnud selleks ajaks veel käinud neilt varjualust laenamas, tegid nemad oletuse, et me ei kavatsegi ehk pidu korraldada. Oletuse tegemisel lähtuti sellest, kuidas nemad ise sellises olukorras käituks. Meie käitumine on aga hoopis teistsugune. Sageli põhinevadki oletused sellel, kuidas ise vastavas olukorras käitutaks, või mingil minevikukogemusel.
Oletuste tegemise vastu aitabki kõige paremini inimestega rääkimine, küsimine. Me ei tea, mida teine mõtleb ja tunneb. Kui teisest poolest täpselt aru ei saa, miski jääb segaseks, tuleb üle küsida. Kuid sageli ei jätku meil julgust küsida, lihtsam on oletada ja pidada enda oletust tõeks.
Aga me arusaamad, maailmavaated ja sisemised tõed on absoluutselt kõigil erinevad. Kuid me oletame, et teised mõtlevad samamoodi kui me ise. Ja siis vihastame, kui teine ei saa asjadest samamoodi aru kui me ise.
Mündi üks külg on oletuste tegemine, kuid teisel pool on see, et inimesed ise annavad põhjust, mis paneb teisi tegema oletusi, millest omakorda võivad sündida kuulujutud. Nii et siit soovitus olla oma jutuga aus ja avameelne. Ütle otse välja, mida sa soovid, mida arvad, mitte ära vihja. Teised ei ole mõtetelugejad. Probleem on ka see, et kiputakse nägema seda, mida tahetakse näha, ja kuulma seda, mida tahetakse kuulda. Kui aga saadav info on piisavalt selge, on võimalus väärtõlgenduseks palju väiksem. Lõpuks taandubki kõik suhtlusele. Probleemid algavad siis, kui ei suhelda piisavalt, ei räägita asju lahti, ei avata end ega olda teiste suhtes avatud meelega. Enne kui oletad, ürita küsida ja rääkida. Ja kuula avatud meelega. Tulemused võivad üllatusi pakkuda.

Helerin Väronen / foto: Siim Solman