Käsitööpisikusse nakatunud

0

Ma olen alati käsitööd hinnanud. See tähendab seda, et ma olen alati suurt austust tundnud nende inimeste vastu, kes sellega tegelevad ning väärtustan väga näiteks kingitusena saadud käsitööesemeid. Ma julgen arvata, et hindan käsitöö väärtust seda kõrgemalt, et pole ise suur käsitööviljeleja kunagi olnud. Minu põhikooliaegsed käsitööõpetajad võivad siinkohal olla tunnistajaks.
Ma ei saa öelda, et mulle ei oleks käeline tegevus meeldinud. Pigem oli minu vastumeelsus kooli suhtes tol perioodil üleüldine ning käsu peale salli või sokkide valmis kudumine ei olnud minu jaoks aktsepteeritav. Kuigi ma mässasin päris tublisti käsitööõpetuses ning enamik kodutöid valmisid kellegi teise käte läbi, mäletan, et heegeldamine näiteks sujus minu käes üllatavalt ladusalt ning mul valmis isegi mingisugune arvestatava väärtusega linik.
Sellele vaatamata vandusin kindlalt, et minust mingit käsitööhuvilist kunagi ei saa. Esiteks kuna ma olin veendunud, et ma ei suudaks ealeski midagi tõeliselt kaunist luua, ning teiseks oli see ju lihtsalt üks vanainimeste tegevus. Kuigi võisin ka käsi südamel vanduda, et minust ei saa iial seda vanaema, kes kõigile kolmteist paari sokke koob.
Tõsi, oli mingisugune periood, kus ma isegi ülikooli esimesel aastal otsisin kapi põhjast välja põhikooliaegsed kudumisvardad ja meenutasin mõnd silmust. Mäletan, et üllatusin iseenda kehamälu peale, mis suutis aastatetaguse mitte-nii-meeldiva tegevuse kohe meelde tuletada. See aeg oli üsna stressirohke ning kuna ma sel perioodil trenni veel regulaarselt ei teinud, ajan selle varraste kätte võtmise stressimaandamise otsingute kaela.
Läks veel aega mööda ja asjaolude kokkulangevuse tõttu sattusin lisalehe Käsitöölane toimetajaks. Tegin selle otsuse teadlikult, kuid pelglikult. Nagu öeldud, mulle meeldib käsitöö, ükskõik milline ning mulle väga-väga meeldivad kirglikud inimesed, kes teevad asju südamega, ja seda käsitöölised sageli just on. Samas aga ei valmi minu käte vahel mitte midagi ning tundsin end kohati natuke petisena.
Mäletan nii hästi, kuidas lugesin Käsitöölase eelmise toimetaja Katri Reinsalu siin samas rubriigis kirjutatut, kus ta kirjeldas, kuidas ta tänu Käsitöölase toimetamisele avastas endas palava armastuse käsitöö vastu. Mina muidugi mõtlesin endamisi kohe, et no jah, minuga seda küll juba ei juhtu. Hindan ja austan, jah, aga et hakkaks suisa armastama seda valdkonda, vot seda ei usu.
Kui midagi elu mulle õpetanud on, siis seda, et mitte kunagi ei tohi öelda mitte kunagi. Absoluutselt kõik, mille kohta ma olen ühel hetkel kostnud „ei iial“, on mõnel teisel hetkel ringiga minuni jõudnud. Sama võib tõdeda ka selle käsitöö-armastuse kohta. No ei oleks ealeski osanud mitte keegi arvata, et minust, sellest põhikoolis käsitöö vastu mässavast tüdrukust, saab ükspäev see, kes istub vardad ja lõng pihus öösel kell kaksteist köögis lambivalgel ja koob ennast unustavalt salli. Isegi veel õieti teadmata kellele ja milleks ning mõttes unistades juba selle teise lõngaga katsetamisest, mis kapil oma korda ootab. Kes oleks võinud arvata, et üks süda võib ühe mustri õnnestumise pärast niivõrd intensiivselt pumpama hakata.
Ma võiks öelda, et täiesti üle öö nakatusin ma mingisugusesse pisikusse, mis sunnib mind ikka ja jälle käsitöötarvete poe poole sammuma ja erinevaid õpetusvideosid internetis vaatama. Ühe nädalaga ostsin kokku endale kaks paari vardaid, neli erinevat lõnga ning juba sai ka esimene torusall vennapojale sünnipäevaks kingitud. Juba olen välja mõelnud, missugused vaibad ma oma tulevasse koju üks hetk heegeldan ja oleksite te vaid näinud, millise reaktsiooni tekitas minus seebivalmistamise koolituse kuulutuse nägemine.
Mulle näib, et ehk ei olegi nii võimatu, et minust saab see vanaema, kes kõigile kolmteist paari sokke koob ja vaiba heegeldab ja seebid valmistab ja…