Kultuurihoidja rännakud jõudmaks rahuloluni

0

Maakonna aasta maaraamatukoguhoidja tiitli saanud Meili Andrellerit (51) iseloomustavad kolleegid kui suurepärast kuulajat ja suhtlejat. Lisaks on ta laia silmaringiga, huvitub ajaloost, pärimuskultuurist, kunstist ning on tubli hobimesinik.

Enne intervjuu algust tutvustab Meili Kivi-Vigala raamatukogu, mis äsja on EAS-i toel saanud ilusama ja värskema ilme. Kunagi oli terves selles majas lasteaed, nüüd on aga laste arvu vähenemisega jäänud neile vaid üks maja tiib. Koostöö raamatukogu ja lasteaia vahel on Meili sõnul tihe, näiteks on raamatukogus üleval laste tööde näitus, mis inimestele väga meeldib.
Ja lastele on valminud ka omaette ruum, kus raamatute seltsis saab mõnusalt aega veeta. Kivi-Vigalast on pärit mitmeid autoreid, kellest Meili mainib näiteks Jaak Kukke ja Kaie Bergmanni.

Teekond rätsepast raamatukoguhoidjaks

Varsti saab seitse aastat sellest, kui Meili tuli Kivi-Vigala raamatukokku tööle selle kokkuleppega, et läheb seda eriala õppima, ei lähe vaid laenutajaks sinna. Alguses vaatas ta, et Eesti Rahvusraamatukogus tehakse aastaseid raamatukoguhoidja kutsekoolitusi, aga Rapla keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja Katrin Nikluse soovitusel arvas ta, et õigem oleks siiski ülikooli minna. Nii läks Meili Tallinna Ülikooli infoteadust õppima, mille ta lõpetas 2015. aastal. Aasta pidas ta õppimises vahet ja sellest sügisest jätkab õpinguid magistrantuuris.
Meili on tegelikult õppinud naiste ja laste ülerõivaste rätsepaks. Mõni aeg ta ka töötas sellel alal, aga tundis, et see pole ikka päris see, mida teha tahaks. Pärast seda tuli ta Vigala kolhoosi (Kommunari tsehhi) ja hakkas lastesaabaste pealseid tegema. Seal töötas ta, kuni tsehh suleti üheksakümnendate alguses. Paar aastat töötas ta Eesti Postis kirjakandjana ja klienditeenindajana. Edasi läks ta tööle kohalikku kauplusesse. See on ka ainuke kauplus, mis Kivi-Vigalasse alles on jäänud.
Inimesi jääb maal aina vähemaks. Ka raamatukogu lugejaid jääb vähemaks, aga noori ikka jagub. Lasteaialastele tehakse mälumänge ja ettelugemisi, korraldatakse ühisüritusi koos naaberlasteaedadega. “Lastele väga meeldib. Me peame oma lugejate järelkasvuga tegelema ja neid raamatute juurde tooma. Kool on lähedal, nii et põhikooli õpilased on ka meie teenindada,” räägib Meili.
Maakonna aasta maaraamatukoguhoidja tiitel tuli Meilile suure üllatusena. Ta sõnab, et raamatukogud on pildil ja see ongi oluline. “Maakohtades kipub nii olema, et raamatukogu on jäämas viimaseks kohaks, kus inimesed saavad koos käia ja suhelda.” Ja suhtlemise jaoks seal ollaksegi, raamatukoguhoidja kuulab kõik mured ja rõõmud ära. Raamatukogus käijaid jagub ikka igasse päeva, rohkem külastajaid on ka siis, kui kõrval tervisekeskuses on arstipäev. Kivi-Vigalas pole oma perearsti, nii käib Märjamaalt arst seal korra nädalas. Pereõde on küll olemas iga päev, kuid siiski on see üks järjekordne märk sellest, et väikestes kohtades on elu tasapisi hääbumas.

Helerin Väronen  / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 9. novembri Raplamaa Sõnumites