Kui inimesed teevad rohkem, kui sa neilt ootad

Kellelegi ei ole võõras ütlus „Tee seda, mida tahad, et sulle tehakse“ või väide, et üks heategu ergutab järgmist ja nii edasi. Miskipärast on ikka nii, et mõnda olukorda hakkad teisiti hindama alles siis, kui oled ise vajanud parasjagu ühte heategu.
Mul tuleb hoobilt meelde kohe päris mitu sellist heategu, mida kannan endaga kaasas ja mis tõukavad mind vahel ulatama abikätt ja võib-olla tegema midagi, mida minult ei oodatud. Kord näiteks sattusin poodi, ladusin korvi toidukraami täis ja lasin kassapidajal need kenasti ka kassamasinast läbi piiksutada, enne kui avastasin, et mu pangakaart oli jäänud armsa abikaasa kätte, kes eelmisel päeval oli just poes käinud. Küllap on nii mõnigi oma elu jooksul sarnasesse olukorda sattunud, vähemasti ma eeldan, et ma ei ole ainus, kes on pidanud järjekorras seisvate inimeste ja müüja ees piinlikkusest punastama.
Seal ma siis seisin, kohmetult, tasasel häälel üritades müüjale seletada olukorda, millesse ma sattunud olin. Mida nüüd teha – kas viia kõik asjad tagasi või lasta tal kõrvale panna, joosta koju ja tagasi tulla? Tegutsema peab kiirelt, järgmised neli inimest juba tammuvad ühelt jalalt teisele, ohkavad ja silmitsevad mind küsivalt ning tungivalt üheaegselt. Enne veel, kui ma jõudsin ühtegi lahendusevarianti müüjale välja pakkuda, ulatas müüjale oma kaardi inimene, kes seisis kassajärjekorras minu taga.
Minu õnn oli see, et tegemist oli tuttava inimesega. Me ei olnud kontvõõrad, aga me ei olnud ka sõbrad. Tegemist oli ühe kohaliku arstiga, kelle patsient ja tuttav ma olin juba aastaid olnud. Mitte kunagi enne seda päeva ega ka hiljem – nüüdseks on juba aastake möödas – ei ole me kassasabas teineteisega kokku sattunud, aga sattusime tol päeval. Ja ta tegi selle heateo. Ma punastasin veelgi tulisemalt, tundsin, kuidas mul hakkab füüsiliselt palav ja vabandasin, et nii viisakalt kui sain poest koos toidukraamiga väljuda. Arstiproua ütles nii tabavalt mulle: „Ma tean sind, sa tuled ja tood mulle selle raha ära,“ ja puudutas õrnalt minu õlga.
Tema usaldus ja see, et me üldse niiviisi juhuse tahtel sinna sappa sattunud olime, et ta pani tähele, kuulis, mis toimus ning reageeris – ilmselt sündis otsus reageerida temas hetkega.
Oleksin ma jõudnud müüjaga juba mingi kokkuleppe sõlmida, oleks hetk möödas ja elu oleks jätkunud ilma selle heateota. Ma ei oleks temast mitte kuidagi kehvemini mõelnud, sest ma ei osanud oodatagi, et tema kui võõras inimene oleks valmis olnud minu toidupoe arve tasuma, toetudes üksnes tühipaljale usaldusele, et ma tulen ja ükspäev tasun talle.
Olen hiljem mõelnud, mis saaks, kui peaksin ise olema sellises olukorras, aga vastupidises rollis. Kui palju meil siin Raplas on neid tuttavaid, kes on pigem võõrad, aga natuke tuttavad. Oma sõbrale, perekonnaliikmele ulataks abikäe kõhklematult, naeratades, õlale patsutades. Kas ma teeksin seda aga juhututtava puhul? Ma ei tea, mis oleks juhtunud enne minu isiklikku kogemust, aga täna võite päris kindlad olla, et kui satun olema tunnistajaks sarnasel hetkel, mis võiks mulle meenutada seda usaldusetunnet ja heategu, mis sai osaks minule, siis ma aitan, sest võib-olla see ikkagi ei ole nii juhuslik, kellega me parasjagu abi vajamise hetkel kokku satume.

Stina Andok
Loe pikemalt Raplamaa Sõnumitest

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga