Kõrve taga Kõrvetaguse külas

0

Mitukümmend Raikküla valla Kõrvetaguse, Pühatu ja Riidaku küla elanikku avaldasid soovi liituda Märjamaa vallaga. Teised leiavad, et mistahes vallas ka ollakse, äärealaks jäädakse niikuinii.

Kõrvetaguse, Riidaku ja Pühatu küla viis Raikkülaga kokku kolhoosiaeg. Ajalooliselt kuulub piirkond Märjamaa kihelkonda.
Ükskõik kumba teed pidi Kõrvetaguse külale läheneda, tuleb kõigepealt minna läbi paksu metsa. See klapib hästi kokku küla nimega – tähendab ju „kõrb” Eestis suurt inimtühja metsaala. Ja seal, „kõrve taga”, küla asubki.
Ühtäkki jääb mets selja taha ja silme ees laiuvad põllud, nende servas üksikud hoolitsetud majapidamised. Ka lörtsisel päeval paistab välja, et elagu seal inimesi parasjagu vähe või palju, pole kindlasti tegu hääbuva kohaga. Kõikjal on märgata hoolitsevat kätt.
Kõigepealt torkab silma, et tegu on naabrivalve piirkonnaga – sildid annavad teada, et elanikud hoiavad enda ja naabri varal silma peal. Seejärel saab selgeks, et erinevalt paljudest teistest kõrvalistest kohtadest pole Kõrvetagusel sugugi keeruline soovitud talu üles leida, sest küla keskel seisab tulp viitadega ning iga talu juures on lisaks silt.
Oja talus elab Väino Riismaa, keda paljud Märjamaa piirkonna ja kaugemadki inimesed teavad ajast, kui ta töötas arstina. Lisaks Märjamaale on ta töötanud ka näiteks Tallinnas ja Kuudal. Kõrvetagusele kolis ta koos abikaasa Edaga kohe, kui perekond sai kolhoosi ajal ära võetud talu tagasi. Nagu paljud teised sel ajal, pidas ka Väino alguses talu – kasvatas kartulit ja vilja. Nüüd muigab ta, et talu jaksas ta senikaua pidada, kuni käis tööl ja suutis talupidamisele peale maksta. Väikeses koguses toodetud viljale ja kartulile pole turgu. Kuigi külas enam peaaegu keegi põllumajandusega ei tegele, on põllud kõik haritud, selle eest kannavad hoolt rentnikud. Muld on sealkandis kehvapoolne, kiviklibune kruusa-savimuld, kuid loomasööda ja rapsi kasvatamiseks kõlbab küll.
Kui Väino lapselapsed olid väikesed, veetsid nad sageli oma suvepuhkust Kõrvetagusel vanaisa-vanaema juures. Veelgi lõbusamaks tegi olemise see, et otse üle tee asuv naabertalu Allika kuulub Väino onu järeltulijatele ja seal suvitas samuti hulk lapsi.
Erinevalt Oja talust olid Allika eluhooned jäänud kolhoosi ajal perekonna käsutusse ja nõnda korraldas Väino seal koos teiste ettevõtlike sugulastega mitu korda Riismaade suguvõsa kokkutulekut. Kuid tegusad olid need kaks talu ka sõjaeelse vabariigi ajal – seal käisid koos sellal Kõrvetaguse külas tegutsenud laulukoor ja näitering.

Mesilased ja metsaloomad
Kõrvetaguse küla pole kunagi läbinud ükski bussiliin, ka pole siin olnud kauplust. 1920. aastail tegutses aga Kõrvetagusel nelja-klassiline kool, kus õppis kuni kolmkümmend last. Praegu pole külas ainsatki last, kui suvitajad välja arvata. Nagu paljudes teisteski Eestimaa maakohtades, on enamik elanikke pensionärid.

Vivika Veski / foto: Vivika Veski
Loe pikemalt 11. jaanuari Raplamaa Sõnumitest