Tegeleme alaealiste õigusrikkujate karistamise asemel põhjustega

0

Kui leida lahendus alaealise probleemkäitumise tegelikule põhjusele, pakkuda õigust rikkunud lapsele ja tema perele tuge ning teole reageerimisel suunata fookus karistuse kasvatuslikule aspektile, siis enamik alaealisi õigusrikkumistega ei jätka.

Justiitsministeerium saatis hiljaaegu kooskõlastamisele eelnõu, mille eesmärk on vähendada alaealiste korduvaid rikkumisi ja muuta reageerimine alaealiste õigusrikkumistele mõjusamaks. Samuti on sotsiaalministeerium algatanud alaealiste komisjonide ja kinniste lasteasutuste süsteemi arenduse, seega on lähiajal selles valdkonnas toimumas olulised ümberkorraldused.
Kuigi „tüüpilist alaealist õigusrikkujat“ ei eksisteeri, näitavad nii kriminaalstatistika kui ka uuringud, et suur osa laste toime pandud õigusrikkumisi on episoodilised ja juhuslikud ning enamik noori kasvab probleemkäitumisest välja. Valdavalt on alaealiste õigusrikkumised alkoholi tarvitamine ja suitsetamine (näiteks 2016. a lausa 2/3 kõigist väärtegudest), pisivargused või kergliikleja liiklusnõuete rikkumised (näiteks liiklemine helkurita, vales kohas või ajal sõidutee ületamine). Vägivalla või suure kahjuga rikkumisi registreeritakse märksa harvem. Ent siiski on igal aastal mitmeid sadu lapsi, kelle rikkumised on tõsised ja suure kahjuga: narkootikumide tarvitamine, juhtimisõiguseta ja joobes juhtimine, vägivald ja röövimine.
Teadusuuringud näitavad, et noorte riskikäitumise põhjused on sageli ealised ja seotud noore arenguprotsessidega. Alaealine ei tarvitse olla piisavalt küps, et teha mõistlikke valikuid, oma impulsse kontrollida ja probleeme lahendada. Noorel võib puudu jääda nii tahtejõust kui ka oskusest enda käitumist suunata või vajadusel pidurdada. Keeruliste käitumisprobleemide puhul lihtsaid lahendusi pole, see eeldab paljude osaliste intensiivset pingutust. Igale juhtumile õige lahenduse leidmine on rätsepatöö. Sestap on oluline, et õigussüsteemis lastega tegelevatel spetsialistidel on eriteadmised alaealiste erikohtlemise nõuetest ja võimalustest ning riigil koos kohalike omavalitsuste, vabaühendustega tuleb selleks tagada kasvatuslikud, hariduslikud ja sotsiaalsed mõjutusmeetmed.
Mis tahes põhjusel alaealine süüteo toime pani, soovime, et ta saaks aru teo keelatusest ja selle kahjulikest tagajärgedest ohvrile ning oleks valmis tegema ise ea- ja jõukohase pingutuse, et teo tagajärgi kannatanule korvata. Praegusel käsitlusviisil – karistuseks on enamasti rahatrahv või teoga seostamatu üldkasulik töö – ei ole olnud piisavalt soovitud kasvatuslikku mõõdet.

Laiendame mõjutusvahendite valikut
Hoiatamise, kahju heastamise ja lepituse võimaluste laiendamise kõrvale on kavas luua lisamõjutusvahendid. Nii saab menetluse lõpetamisel edaspidi lapse nõusoleku korral kohaldada ka kasvatusliku sisuga kohustusi, näiteks kohustus mitte tarvitada alkoholi, osaleda õppetöös jms. Kohtu kohaldatavate mõjutusvahendite nimistusse lisatakse kahju heastamine, lepitusteenus, üldkasulik töö, teatud kohtades viibimise keeld, elektrooniline valve. Paindlikkus lähtub lapse vajadustest ja võimaldab parimal moel juhtida teda õiguskuuleka käitumise poole.

Eristame pisirikkumised muudest rikkumistest ja valime proportsionaalse tagajärje
Väärteomenetluses on loodud hulk võimalusi mõjutada last rahatrahvita – soodustame nende kasutamist. Eelkõige esmakordsete, kahjuta või väikese kahjuga rikkumistes on asjakohane piirduda lapse hoiatamisega ning selgitustega teo keelatuse ja kahjulike mõjude kohta. Näiteks liiklusrikkumistes, millest valdav osa on helkurita liiklemine, jalgratturikiivri puudumine või punase tulega tee ületamine, piisab üldjuhul väärteomenetluse asemel politsei hoiatusest ning vestlusest lapse ja vajaduse korral ka vanematega.
Samuti on vaja luua alkoholi- ja tubakatarvitajatele ning kergemate liiklusnõuete rikkujatele sotsiaalprogrammid, näiteks tubakanõustamine või tervise- ja liiklusloengud, milles osalemise kohustust saaks kasutada karistamise asemel.
Laiendame hoiatamise võimalusi ka neile kahjuga rikkumistele, kus kahju kohe hüvitatakse või heastatakse. See käsitlusviis pole mitte ainult teo mõttes proportsionaalne, vaid võimaldab ka hoida kokku väärtuslikku menetlusressurssi ja suunata see suurema riskiga juhtumitesse.

t Enam kahju hüvitamist ja heastamist ning lepitust
Kahju hüvitamise, heastamise ja lepitamise võimalused peavad olema kättesaadavad enne menetlust, selle ajal ja pärast seda. Kannatanule ja süüdlasele võiks võimalikult varases etapis pakkuda võimalust kahjustatud asjad või põhjustatud kannatused korvata.
Julgustame menetlejaid nii politseis kui ka prokuratuuris võtma kasutusele töömeetodeid, mis põhinevad taastava õiguse põhimõtetel. Selleks tuleb pakkuda koolitust ja töötada välja kahjude heastamise korraldus. Samuti hakkab riiklik ohvriabi pakkuma senisest enam lepitusteenust ning seda ka väärteoasjades.

Väldime vabaduse kaotust

Esmajoones mõjutame võimalikult paljudel juhtudel kasutama aresti asemel muid vahendeid. Selleks sobivad käitumiskontroll ja liikumispiirang või sotsiaalprogramm, sõltuvusravi või erandjuhtudel kinnisesse lasteasutusse paigutamine. Seda toetavad eespool mainitud seadusemuudatused, mis laiendavad mõjutusvahendite valikut. Aresti kohaldamisel seame lastele eritingimused, selleks kehtestatakse alaealiste arestile lühem tähtaeg: 30 päeva asemel maksimaalselt 10 päeva.  Igal juhul peab alaealise vabaduse piiramine jääma äärmuslikuks abinõuks ja viimaseks võimaluseks, mida võib kasutada ainult alaealise kaitseks ja huvides. Kuigi kinnised asutused pole seni olnud enamasti edukad laste probleemkäitumise lahendamisel, võib teatud juhtudel kinnine asutus olla viimane õlekõrs, et laps halvimast päästa. Seda eeldusel, et töö kinnistes asutustes muutub avatumaks ja on korraldatud nii, et kui laps naaseb tagasi koju, ei satuks ta samade probleemide rägastikku, mis teda õigusrikkumisteni viisid.

Tihedam koostöö lastekaitsega

Õigust rikkunud alaealise mõjutamisel jäävad ainult õiguskaitseasutuste käed sageli lühikeseks. Kui käitumisprobleemide põhjus peitub hoopis lapse kasvukeskkonnas, lapse vähestes sotsiaalsetes oskustes või vaimse tervise probleemides, tuleb rikkumise eest vastutamisele ja lahenduste leidmisele kaasata lisaks lapsele ka tema vanemad ja laiem kogukond.
Kui laps ja pere vajavad olukorrast välja tulemiseks tuge, peab seda pakkuma lastekaitsesüsteem. See eeldab, et alaealise õigusrikkumise juhtumi lahendamisel töötavad politseinikud, prokurörid, kohtunikud, kriminaalhooldajad ja ka advokaadid tihedalt koos lastekaitsega.

Urmas Reinsalu,  justiitsminister