Kavandatav pensionireform tagab pensionisüsteemi elujõulisuse

0

Kunagi varem pole Euroopa ajaloos olnud vanu inimesi noortest arvuliselt rohkem. See tähendab, et meilgi tuleb hoolikalt läbi mõelda, kuidas muutuva olukorraga hakkama saada.

Hooliv ja vastutustundlik riik mõtleb erinevaid prognoose arvesse võttes ette, mis juhtub tänase süsteemi jätkudes 10 ja ka 20 aasta pärast. Üksnes nii saab tagada pensionisüsteemi elujõulisuse ja ennetada paljude vanemaealiste langemist vaesusriski. Sellepärast ongi pensionireformi tegemine nüüd ja kohe vajalik.
Eesti pensionisüsteem koosneb kolmest sambast, millest kaks esimest moodustavad riikliku pensioni ja kolmas on erapension. Riikliku pensioni esimest sammast rahastatakse samal ajal töötavate inimeste sotsiaalmaksust, mistõttu on oluline, kui palju on iga pensionäri kohta maksumaksjaid ja kui palju laekub maksu. Esimese samba vanaduspension koosneb Eestis kolmest osast: baasosast, mis on kõigile võrdne, staažiosast (koguti kuni 31.12.1998. a) ja alates 1999. aastast ka kindlustusosast, mis on seotud töötasuga.
Teise sambasse koguvad praegused töötegijad enda pensioniks raha ette: inimene maksab oma palgast 2% pensionifondi ning riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava sotsiaalmaksu arvelt 4%. Kolmandasse sambasse sissemaksete tegemise ja nende suuruse otsustab inimene ise.

Solidaarsem süsteem hoolib Eesti inimestest

Ligi kolmveerandi Eesti tööealiste inimeste jaoks on praegune pensionisüsteem ebasoodne. Kuidas? Üle poole miljoni inimese teenis 2016. aasta andmetel alla keskmise palga. Maakonniti teame keskmistest palkadest, et mullu kolmandas kvartalis oli keskmine brutopalk Eestis 1119 eurot, aga Rapla maakonnas oli see 904 eurot.
Kuna ka teine sammas sõltub palga suurusest, siis palkade suur erinevus, sh Eesti eri piirkondade vahel, kanduks üle pensionitesse. Paljudele tähendaks see toe otsimist sotsiaalabist, mis pole õiglane aastakümneid kohusetundlikult tööd teinud inimeste suhtes ning lööb ka maksumaksja rahakoti pihta. Ühiskond vajab kõigi töötajate pingutust.
Näiteks, kui praegu saab 40-aastase staažiga ja täiskoha, kuid miinimumpalgaga inimene pensioniks 29% keskmisest palgast, siis juba 2050. aastal saaks ta ilma pensionireformita kahe samba peale kokku pensioniks 21% riigi keskmisest palgast. Reformiga moodustab tema pension ka 2050. aastal 29% keskmisest palgast. See osakaal ei tohiks mingil juhul langeda.
Seepärast on valitsus võtnud sihi muuta alates 2020. aastast riikliku vanaduspensioni arvestust. Pensioni suuruse määramiseks hakatakse pensioni esimeses sambas uuesti arvestama staažiga. Üleminekuperioodil ehk aastatel 2020–2036 koguksid inimesed esimesse sambasse pensioniosakut, millest pool sõltub palgast ja pool töötatud aastatest. Alates 2037. aastast arvestataks vaid puhast staažiosakut, st üks töötatud aasta annab ühe kindlustusosaku sõltumata palga suurusest.
Seos palgaga säilib reformijärgselt teises sambas, mis sõltub täielikult töötasu suurusest ja makstud sotsiaalmaksust. Kuivõrd teise sambaga liitumine oli seni kohustuslik 1983. aastal ja hiljem sündinutele, on plaanis taasavada kogumispensioniga liitumine ka aastatel 1970–1982 sündinutele, et üleminekuperioodil oleks võimalik teise samba pensioni kogudes investeerida oma tulevikku.  Midagi ei muutu seega üleöö. Praeguste pensionikogujate esimese samba pension jääb sõltuma nii staažiosast kui ka palgast, sest juba kogutud kindlustusosakuid ümber ei arvestata.

Pensionile paindlikult

Lisaks muudatustele pensioni esimese samba suuruse arvutamises, on pensioniiga plaanis 2027. aastast siduda keskmise oodatava elueaga. Pooled Euroopa Liidu riigid on praeguseks seda juba ühel või teisel moel teinud.
2015. aastal valmis Emori ja Praxise koostöös uuring Eesti vanemaealiste ja eakate toimetulekust ning selgus, et tööd tegevatest vanemaealistest üle kolmveerandi kavatseb enda sõnul töötamist jätkata ka vanaduspensioniea saabudes. Ka praegu töötab veidi üle viiendiku Eesti pensioniealistest. Seega elukestev õpe ja hoiakute muutumine vanemaealiste töötajate suhtes on järjest olulisemad.
Kõik ei ole muidugi nii lihtne, sest tööturult lahkutakse ka enne pensioniea saabumist. Praegused pensionärid selgitavad seda kõige sagedamini terviseprobleemiga, aga ka raskustega uue töö leidmisel. Nii ongi riigile suurim väljakutse aidata inimestel püsida hea vormi ja tervise juures, nõustada uue töö leidmisel ning toetada vajadusel ümberõppel. Aktiivne, tervisest hooliv eluviis ja osalemine ühiskonnaelus pakub eneseteostust ning vähendab survet maksumaksjate arvust sõltuvale tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile.
Edaspidi saab igaüks ise valida pensionile mineku ea, saada pensioni osaliselt, lasta oma pensioni maksmine peatada, näiteks tasuva töö leidmisel, ja sobival hetkel taas jätkata. Paindlikum pensionisüsteem arvestab nii inimeste sooviga pensionieas töötada kui ka võimalusega, et inimene soovib minna pensionile ennetähtaegselt. Milliste reeglite järgi täpselt see kõik toimima saab, hakkame nüüd sotsiaalpartneritega üheskoos eelnõuks vormima.
Tuleviku pensionid peavad väärtustama kõiki inimesi, arvestama rahvastikuprotsessidega ja olema piisavalt paindlikud, et inimene saaks ise valida pensionile jäämise aja. Eesti peab otsima viise pensionivaesuse vältimiseks. See on väljakutse, mis sõltub poliitilistest otsustest, mida ei saa enam edasi lükata, aga mis tuleb ellu viia piisavalt pika üleminekuperioodiga.

Näited 40-aastase tööstaaži korral reformiga ja reformita:
2030. aastal pensionile
Kui täna 54-aastane Rein Kehtnast, kes on teeninud miinimumpalka, läheb pensionile 2030. aastal, hakkaks ta ilma reformita pensioni saama 551 eurot, reformiga aga 590 eurot. 54-aastane Raplas elav Anu, kes on teeninud kaks keskmist palka, hakkaks 2030. aastal pensionile minnes ilma reformita saama 1239 eurot, reformiga aga 1250 eurot.

2050. aastal pensionile
Reinu tütar, kes täna on 30. eluaastates ja teenib miinimumpalka, jõuab pensioniikka 2050. aastatel. Reformita hakkaks ta saama 980 eurot pensioni ja pensionireformiga 1323 eurot. Anu poeg, kes täna on 30. eluaastates ja teenib kaks keskmist palka, jõuab samuti pensioniikka 2050. aastatel. Tema hakkaks reformita saama 2734 eurot ja pensionireformiga 2856 eurot.
*Toodud mudelites on summad ligikaudsed, kuid näitlikustavad reformi ühte olulisemat eesmärki, mis on ennetada pensionivaesusesse langemist. Mudelites on arvestatud pensioni mõlemat sammast.

Kaia Iva, sotsiaalkaitseminister