Järgijast on saanud eeskuju

0

Kes vähegi teab, mida kujutab endast Eesti korvpall, teab ka kindlasti sellist nime nagu Reinar Hallik. See Ida-Virumaal Narvas sündinud korvikütt on palli põrgatanud paljudes Eesti klubides ja esindanud ka pikalt Eesti korvpalli rahvuskoondist. Praegu pallib see alati muheda olemise ja teravalt valusa kolmese loopijana tuntud Reinar Pärnu Sadama ridades.
Tekib põhjendatult küsimus, miks ma siin patran mehest, kel puudub igasugune side Raplamaaga. Seos on siiski selgelt olemas ja seda ma kohe selgitan.
Nimelt teatas Hallik nädalapäevad tagasi, et tõmbab oma korvpalluri karjäärile joone alla. Siiski ei plaani mees ketse lõplikult varna visata, vaid jääb ka edaspidi korvpalliga vägagi seotuks. See on nüüd see pidepunkt, kus tuleb mängu Rapla. Mees on selgelt välja öelnud, et plaan on teha, sõna otseses mõttes, Raplat. Tema ambitsioonikas idee on Ida-Virumaal käima lükata korralik korvpallikool, millel nimeks Reinar Halliku korvpallikool.
Just Rapla korvpalli eeskujuks tuues lõi Reinaril silm särama, kui ta endale teadvustas, et kerge ei saa see olema, aga kindlasti mitte võimatu. Alustada tuleb praktiliselt nullist. Kokku tuleb kutsuda lapsed, kellega viia läbi esimesed korvpallilaagrid. Pikemas perspektiivis on siht siiski üheselt selge – jõuda meistriliiga tasemel mängiva meeskonnani, just nii nagu Raplagi.
Tahan sellega öelda, et kui meile siin juba kohati tundub see, mida meie korvpall on saavutanud, isegi iseenesestmõistetavana, siis uskuge mind – väljast nähakse meid veelgi suuremana ja saadakse selgelt aru, et see ei ole tulnud üle öö. See on ka kahtlemata tõsiasi, mille üle tasub uhke olla. Rapla on „tootnud“ korvpallilegende aastakümneid, kui juba 1965. aastal asus siin korvpallitreenerina tööle legendaarne Olavi Ratas, kelle käe alt kasvasid välja kõigile tuntud Mihkel Tiks, Andres Sõber, Robert Raamat, Tarmo Tuisk. Ei saa mainimata jätta ka uuema aja legendi Andre Pärna.
Aastaid oleme siin jauranud selle ümber, mis on siis see Rapla identiteet. Eks see ole suuresti maitse asi. Kelle jaoks kannavad seda identiteeti ennekõike siit virgunud andekad näitlejad, lauljad. Kelle jaoks on see vaid Rapla uhke kirik ja kirikumuusika festival, võimalik, et mõne jaoks ka haldusreform. See tõdemus ei pruugi kindlasti mitte kõigile meeldida, aga tänapäeval kannab praktiliselt kogu raskust enda õlul kahtlemata korvpall. Korvpall on pildis ja suurelt.
Meistriliigaga liitumise algusaegadest saadik on Rapla korvpalliklubi kandnud erinevaid sponsoritest tulenevaid nimesid, kuid iga nime osana on lõpus alati püsinud „Rapla“ ja just sellisena kõlab see nimi igas meedia- ja ka sotsiaalmeediakanalis. Läheb meil siis hästi või halvasti, ikkagi oleme sajaga pildis ja SEE LOEB. Ka minu tuttavate seas on inimesi, kes ütlesid, et ühel heal päeval otsustasid nad seda paljukiidetud Rapla kodumängu teatud eelarvamusega vaatama minna ja nüüd on sellest ühest korrast saanud aastatepikkune katkematu jada, mis lihtsalt ajab kodust välja oma linna meeskonnale kaasa elama. See on märk sellest, et korvpall ühendab magnetina kogukonda ja mis veel olulisem, Rapla paistab suur ka väljastpoolt.
Astus ju ka Rapla korvpall kunagi kingades, mis olid meile ilmselgelt suured. Nüüd on asi seal maal, et jalas on viimase sõna kossutoss, platsil mehed, kes võitlevad lõpuni, ja meid teatakse, tuntakse ja ka sportlikus mõttes kardetakse. Järgijast on saanud eeskuju.

Siim Solman / foto: Siim Solman