Ragne Veensalu: Mul ei ole ühtegi tööd, mul on vaid hobid

0
Ragne ütleb, et tema on saanud alati seda, mida on tahtnud. / foto: Siim Solman

Ragne Veensalu on näitleja, keda praegu tuntakse ennekõike „Kättemaksukontori“ sarja vahendusel. Lisaks näitlemisele tegeleb ta aga mitme muu asjaga, näiteks maalimise, karate, riiulite meisterdamise ja kodulehtede haldamisega. Juurtelt küll tallinlane, on ta elukohaks viimased poolteist aastat olnud Raplamaa.

Näitlemisega puutus Ragne tihedalt kokku juba põhikoolis, kuna Waldorf-koolis, kus ta käis, kuulusid erinevad kunstid, sealhulgas näitlemine, õppetöö juurde. Iga aasta tehti koolis vähemalt üks näidend. Taipamine, et näitlemine ongi see, millega ta tahab edasi tegeleda, tuli Ragnel kuuendas klassis. „Avastasin, et maailmas on inimesed, kes ainult sellega tegelevadki. Geniaalne! Seda on mul vaja ja sellega ma hakkangi tegelema.“ Loomu poolest ei olnud Ragne muidu selline, keda oleks väikesest peale vaadatud, et ta on lavainimene. Pigem vastupidi, aga kuidagi jäi Ragne sisse tunne, et näitlejaamet on maailma parim amet.

Näitlejaks saamine on paras võimlemine

Pärast põhikooli läks Ragne õppima Vanalinna Hariduskollegiumi teatriharusse. Näitlemise edasiõppimine aga nii lihtsasti ei läinud, sest pärast gümnaasiumit ei õnnestunud tal lavakasse sisse saada. Mujale ei tahtnud ta aga enda ega teiste aega raiskama minna. Nii võttis ta aasta, et tööl käia, oli multifunktsionaal­ne kontoriori, nagu ta ennast nimetas. Enda arendamiseks käis ta ka kunstiakadeemia ettevalmistuskursustel.
Sel ajal tekkis Ragnel küll kahtlus, kas see näitlemine on ikka tema teema. Kuid sinna vaba aasta sisse mahtus Ragne esimene filmiroll. Ta mängis Annit filmis „Kuhu põgenevad hinged“. „See filmikogemus tuletas meelde, et mida ma üldse kahtlen. Jaa, see on see, mida ma teha tahan!“
Viljandi Kultuuriakadeemiasse sai Ragne sisse. Katsed olid küll hirmsad asjad, kuid läbi ta neist sai. Eriti rasked olid eelviimasel päeval füüsilised katsed. „Hommik algas Cooperi testiga. Ma arvasin pärast põhikooli, et ma enam kunagi elus seda tegema ei pea. Ma ei salli jooksmist. Ära ma aga selle jooksin. Me omavaheline nali oli, et me ei käi mitte näiteõppes, vaid kultuurikallakuga spordikoolis. Pärast neid katseid ei suutnud ma nädal aega normaalselt liikuda.“
Füüsiline koormus on näitlejaameti juures hädavajalik. Enne etendusi peab end füüsiliselt soojaks tegema. „See on nagu pilli häälestamine, näitleja töövahend on tema keha ja instrument tuleb soojaks mängida, enne kui saad teiste ette minna.“
Sel ajal, kui Ragne koos elukaaslasega Raplamaale maja ostma asus, hakkas tegutsema ka Loomeruum. Kuna selle eestvedaja Maili Metssalu on Ragne kursaõde ja Ragne oli alustanud vabakutselise elu ning tal oli seetõttu natuke vaba aega, sai alguse näitering lastele. Alguses oli õpetajaid kolm, peale Ragne ja Maili oli kambas ka Kirsti Villard. Ühel hetkel aga tundis Maili, et tal on kohustusi liiga palju ja nii jäid näiteringi vedama Ragne ja Kirsti kahekesi.
Alguses oli näiteringis kaks rühma, suured ja väikesed. Hetkel on suurte rühm (gümnaasiumiõpilased) küll ära kadunud, kuid selle eest on väikseid juurde tulnud. Väikeste rühmas on kuni 6.-7. klassi õpilased ja rühmas on praegu 13-14 last. Ragnel on hea meel, et nüüd kultuuriklubi Baas osa korda sai, sest kui kõik lapsed korraga kohal on, läheb Loomeruumi poolel kitsaks. Näitlejapotentsiaali näeb Ragne kõigis lastes, mõnes on see kogu aeg olemas, mõnes lööb see aeg-ajalt välja. Kooliteatrite festivali ajaks üritatakse välja tulla ka oma etendusega, kuigi see on keeruline, kuna koos käiakse vaid korra nädalas.
Ragne sõnul on tore näha, et need harjutused ja mängud, mis ta lastega teeb, lähevad neile korda. See teeb lastega tegelemise toredaks. Kuigi see on muidugi ka väga energiakulukas.

Helerin Väronen / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 15. märtsi Raplamaa Sõnumitest

Ragne ütleb, et tema on saanud alati seda, mida on tahtnud. / foto: Siim Solman