Vestlusring: Täna tuleb valmistuda selleks, et 70-aastaselt suudaks veel tööl käia

0

Maksumaksjate arv väheneb püsivalt, inimeste eluiga aga pikeneb. Üha rohkem räägitakse seetõttu vajadusest tõsta pensioniiga ehk teisisõnu, noorematel põlvkondadel tuleb leppida teadmisega, et töötada tuleb niikaua, kui vähegi tervist on, ja riiklikule (elamisväärsele) pensionile loota ei tasu.

Eesti Koostöökogu on algatanud uue eakuse rahvakogu, et leida riiklikke lahendusi, mis aitaksid jõuda selleni, et 2050. aastaks oleks enamik üle 70-aastaseid tööturul aktiivsed.
Raplamaa Sõnumite vestlusringis võtsid sõna koostöökogu programmijuht Liisi Uder, Töötukassa Raplamaa osakonna tööandjate konsultant Andrei Mitt, RAEK-i noorte ettevõtlikkuse projektijuht Nele Hulkko, Rapla Tarbijate Ühistu juhatuse liige Väino Sassi, Rapla valla sotsiaalnõunik Inna Tamm ja Raplamaa Sõnumite ajakirjanik Siim Jõgis.

Teema juhatas sisse Liisi Uder: Eesti Koostöökogu on presidendi asutatud sihtasutus, mis tegeleb ühiskondlikult oluliste, aga poliitiliselt mitte väga populaarsete teemadega. Üks põhiküsimusi on moodsa sotsiaalkindlustuse temaatikaga tegelemine. Uue eakuse programmi eesmärk on leida vastus küsimusele, kuidas korraldada eakate elu 30-40 aasta pärast.
Oleme visiooni sõnastanud selliselt, et elu kvaliteet eakana võiks sõltuda aastal 2050 pigem enda valikutest kui riigist. 60% 70-aastastest võiks töötada osa- või täiskoormusega – üle 65-aastastest töötab täna 20%; elukestvas õppes osalemise määr võiks mitte sõltuda vanusest. Praegu on näha, et teatud vanusest, piir on umbes 45 aasta juures, kukub see drastiliselt. Viimastel aastatel on olukord läinud natuke paremaks, aga arvestades, et 21. sajandil vananevad teadmised kiiremini kui kunagi varem, ei ole tõenäoliselt võimalik, et käid korra koolis ja enam kunagi ei õpi. Paratamatult peab õppima kogu elu. Küsimus on, kuidas seda korraldada, et see oleks inimestel n-ö veres.
Palju arutatakse selle üle, et mittetöötavate eakate sissetulek võiks moodustada 70% nende eelnevast palgast, kusjuures riikliku pensioni osakaal on oluliselt vähenenud. Praegu on keskmine pension u 40% keskmisest palgast ja tulevikus väheneb see alla 40%, naistel 35%ni. See tähendab, et riiklikule pensionile edaspidi väga palju loota ei saa.
Oleme rääkinud sellest, et inimesed võiksid olla teadlikud vananemisest ja selle mõjust ning osata sellega kohaneda. Üks väljapakutud ideid, mida on ka rahvusvaheliselt kasutatud, on vanadusõpe. See tähendab, et 60-aastaselt lähebki inimene õppima, mis see vananemine on. Te ei kujuta ette, kui vähe inimesed teavad, millal nad pensionile peavad minema, kuidas pension kujuneb, kust nad abi saavad jne. Väga oluline on ka vanadushaprate teema. Vanadushaprad võiksid ise saada valida, kus nad elada tahavad, on see hooldekodu, on see nende enda kodu või mingisugune teenusmaja. Kulud saaksid kaetud. See oleks väga põhimõtteline muudatus võrreldes tänasega, kus hoolekandekohustus on perekonnal, mitte riigil või omavalitsusel.
Küsisime inimestelt nelja valdkonna kohta, mida teha. Need on kindlustatus ehk kuidas tagada elamisväärne sissetulek ka edaspidi; eneseteostus ehk kuidas tagada, et inimesed õpiksid ja töötaksid võimalikult kaua; tervis – see on üks peamisi põhjusi, miks inimesed tööturult lahkuvad täna juba enne pensioniiga. Kui me mõtleme vabariigi valitsuse pensionireformi peale, kus pensioniiga hakkab sõltuma oodatava eluea kasvust 65. eluaastal, siis tekib selge vahe: inimesed tegelikult ei jaksa, aga me ootaksime, et nad töötaksid kauem. Neljas teema, mida me kutsume kohanemiseks, koosneb kahest osast. Üks on see, kuidas riik saaks teha võimalikult arusaadavaks vananemise ja teisalt, kuidas nende põlvkondade, kes jäävad tänaste kuni 40-aastaste ja juba pensionil olijate vahele, toimetulekut parandada.
Alustasime ideekorjega. Laekus 70-80 ettepanekut. Osa langeb kohe välja, sest on ebamäärased, osa on põhiseadusevastased, aga tervet rida tasub kaaluda ja need väärivad arutelu. Kui olen mõjuanalüüsi ära teinud, saadan  need ekspertidele, kes neid täiendavad. Mõjuhinnangud saavad olema avalikud ja maikuu jooksul teeme teemaseminarid, kus ideede autorite ja ekspertidega arutame ja vajadusel hääletame ideed läbi. Ideed, mis saavad heakskiidu, lähevad rahvaalgatuse veebi üles, kus inimesed saavad anda allkirju. Ideid, mis on saanud vähemalt 1000 allkirja, peab Riigikogu arutama. Ma arvan, et 20-30 ideed võib minna seda 1000 allkirja koguma. Selles mõttes on ideedel konkreetne väljund olemas ja koostöökogu asi on hoida seda võimalikult kaua ja palju pildil.

Inge Põlma, Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 26. aprilli Raplamaa Sõnumitest