Mulle meeldivad kallistused

0

Ma ei mäleta täpselt, millal, aga mingis vanuses hakkasime kõik sõbrannadega teineteist kallistama iga kord, kui pärast koosviibimist laiali läksime. Sellest sai mõnus komme. Küllap oli sellist kallistamist lahkumishetkedel ka varem, eriti pereringis, aga mäletan, et siis sai sellest justkui riitus, ilma milleta tundus imelik.
Nüüd on kuidagi kujunenud elu sedasi, et neid, kes on mulle väga kallid ja keda ma väga sageli näen, mõnda suisa iga päev, enam väga kallistama ei kipu. Asi ei olegi niivõrd selles, et ei taha, aga tundub juba justkui kohatu inimest iga päev mitu korda embama hakata.
Enda puhul võin muidugi öelda, et kallistan suuresti vajadusest. Kui kõik on korras ja tunnen, et mu lähedased on mulle ka lähedased nii hingelt kui ka füüsiliselt, siis ma võin kallistada, aga ei pea. Kui aga miskipärast on olnud riid või mulle lihtsalt tundub, et kallis inimene on pisut kaugeks jäänud, on üks kalli lausa hädavajalik.
Selle loogika järgi elades, ilma sellele pidevalt mõtlemata, võib juhtuda, et abikaasa ei saagi iga päev üht head embamist. Ega saa mina temalt. See ei olegi teab mis kole ega tee mind õnnetuks. Pigem olen vist lihtsalt seda tüüpi inimene, kes ei pea pidevalt armastust kinnitama ega vaja ise seda kinnitust teistelt.
Puudutused on vahel aga imelised vahendamaks seda, mida on raske sõnadesse panna. On kohe kuidagi nii, et kui hinges on igatsus, tajud kellegi kurbust või vastupidi, tahaksid hoopis väga rõõmu jagada, siis on nii lihtne kallistada, õlale patsutada või kätest kinni haarata. Üheainsa puudutusega, selle tühipalja žestiga võid edasi anda kõik selle, mida on vahel liiga raske välja öelda või mida lihtsalt ei oskagi sõnadesse panna.
Ulatades inimesele abikäe, silitades lapse pead, toetudes oma sõbrale, võttes oma kaasal jalutades käest kinni – need lihtsad liigutused kinnitavad nii tähtsaid asju. Väikese puudutusega saad inimesele teada anda, et ta on sinu jaoks tähtis, sa aktsepteerid teda, sa oled tema jaoks olemas, sa hoolid.
Eelmisel laupäeval Raplamaa memme-taadi suvepeol nägin igas nurgas sooje puudutusi, kätest kinni hoidmist ja pigistan-silmad-kinni-ja-naudin-tüüpi kallistusi. Võin vaid oletada, kui suurt rõõmu see neile võis tuua. On ju teada-tuntud asjaolu, et kallistused mõjuvad teraapiliselt.
Siit ka üleskutse, mille esitan eelkõige iseendale – puuduta ja kallista inimesi senisest julgemalt. Eriti neid, kes seda võiksid vajada, või tee seda, kui ise puudutusi vajad. Kuldreegel ju ütleb, et paku inimestele seda, mida soovid neilt vastu saada.

Stina Andok