Parema Rail Balticu poolt: on vaja sügavamat mõtete korrastamist

0
Juune holvandus

Rail Balticust kõneleb klassikaline filoloog ja usundiloo teadlane Marju Lepajõe. Seekord arvas toimetus, et filosoofilisema meelega humanitaaril on võime näha selgemalt ja kaugemale arvudest, majandusest, mis pole ju muud kui inimeste vahelised suhted.

Miks liitusite RB projekti avalikustamise teemaga? Kui palju ise sõidate rongiga?
Täpsustan, et mitte keegi ei võitle RB vastu, vaid parema RB poolt, mis teeniks paremini inimesi ja ei hävitaks nii määratult looduskeskkonda.
Rong on mu lemmiktranspordivahend, mida kasutan peaaegu iga nädal – on välistatud, et ma rongi vastu võitleks. Soovin väga, et oleksid head ühendused Läti, Leeduga ja sealt edasi, ning muidugi Eesti-siseselt. Seepärast olen paratamatult aastaid jälginud rongiliiklusega seonduvat.
Kui tekib aga olukord, et suured arengud hakkavad riigis kiiva minema, tuleb reageerida, kodanikuna ja eelkõige ülikooli õppejõuna. Ei saa olla ülikooli õppejõud, teadlane, ja mitte võtta sõna kogu ühiskonda puudutavates asjades. Selle jaoks meile haridus antud ongi. Kuidas vaadata üliõpilastele otsa, kui lased sündida millelgi, mis käib akadeemiliste tõekspidamiste vastu, selle vastu, mida ülikoolides õpetatakse? Kui asju ei tehta süstemaatiliselt, igakülgselt, põhjalikult, kui lähteandmed ujuvad. „101 kirjaga“ liitumine oli minu jaoks täiesti loomulik samm.
Maa, vesi, õhk on elu alused. Inimene sünnib ja sureb, veedab maa peal aega enamasti alla sajandi, ta ei tohi arvestada ainult iseendaga. Järgmistele põlvkondadele tuleb jätta vähemalt sama hea looduskeskkond, kui on praegu – et ka nemad elada saaksid. Ja kui praegused ettevõtmised seda kahjustavad, siis tuleb oma soovidest loobuda ja energia mujale rakendada.
Küllalt võib näha, kuidas inimene on ise oma keskkonna ära rikkunud, ei saa seal enam elada, liigub edasi, reostab ka selle. Eesti loodus on suurim varandus, mille väärtus ka muu maailma jaoks järjest tõuseb. Linnades oleks väga raske elada, kui loodus ei oleks veerand tunni kaugusel, ja Eestis nii hästi ongi. Aga loodus taastub väga aeglaselt ja on asju, mis ei taastugi, seepärast – üheksa korda mõõda…

Meie, ajakirjanikud, näeme samuti, et vajalik info ei ole läbi töötatud, sest asjaolud, seisukohad hüplevad. Selle tõega lõpetas 30. aprilli AK läinud kuu RB teema kokkuvõtte. Pooldajad ja vastased ei saanud seni korralikult kokku peavoolumeedias, kuni toimus pikett 22. aprillil.
Kodanikuühiskonnas ei tohiks üldse sellist situatsiooni tekkida, et kogu riiki puudutavate ettevõtmiste puhul ei saa isegi ajakirjandus aru, mis toimub. See on väga tõsine oht demokraatiale. Kui valitsus ja ametkonnad ei pea vajalikuks, et kogu informatsioon oleks kodanikele ligipääsetav ning ei anna piisavalt aega selle analüüsimiseks enne otsuste langetamist, siis on korruptsioonini ainult üks samm – või on see juba toimunud ja selle pärast kiirustataksegi.

27. aprillil andis valitsus RB leppele heakskiidu. Kas tõesti märgib see uut rabedat otsust?
On tõesti kummaline, et valitsus kiitis RB leppe heaks, kui isegi Ernst & Youngi tasuvusuuringut ei ole tervikuna läbi vaadatud, rääkimata kogumaksumuse pidevast muutumisest ja mitme trassi võrdlemisest. Täielikult puuduvad analüüsid sotsiaal- ja regionaalpoliitilisest, ei ole piisavalt uuritud ökoloogilist mõju. Kas sellisele valitsusele ei peaks mitte umbusaldust avaldama? Kui Riigikogu midagi nii segast ratifitseeriks, kaotaks ta kahjuks autoriteedi. See projekt on taasiseseisvusajal rahvast kõige enam lõhestanud ettevõtmine ja siin tuleks julgeda tunnistada, et praeguste probleemide põhjus on rida varasemaid tegematajätmisi. Läti, Leedu ja Poola valitsus on trassi kulgemist ja kiirust paika pannes oma rahvaga arvestanud, Eesti valitsus miskipärast mitte. Võimalik, et olen lihtsameelne, aga loodan siiski lõpuni, et Riigikogus on küllaldaselt riigimehelikke rahvaesindajaid, kes enne otsustamist materjalidega põhjalikult tutvuvad ja ei tegutse pimesi partei käsu järgi.

Rapla peatust lubati taas…
Rapla peatuse, ka muude seniste lubaduste suhtes olen skeptiline. 2012. aastal kehtestas vabariigi valitsus üleriigilises planeeringus, et 2015. aastaks on valmis Tallinna-Tartu-Valga-Riia liin kiirusega 160 km/h, ent 29. aprillil 2017, kaks aastat pärast tähtaega, teatati ERR-i uudistesaates, et niipea sellist kiirust küll oodata ei ole. Hea kui tulevikus jõutakse üldse kiiruseni 135 km/h. Oma inimeste suhtes isegi kirjalikud lepped ei kehti. Uudistes lisati ka majandusministeeriumi kommentaar, et see põhjustaks liiga suuri, ebamõistlikke lisakulusid!

Juune Holvandus
Loe pikemalt 3. mai Raplamaa Sõnumitest