Vestlusring: Veerand sajandit Rapla kirikumuusika festivali

0

Maakonna tähtsaim kultuurisündmus, Rapla kirikumuusika festival toimub sel suvel juba 25. korda.
Seekord on festival kantud veel kahest tähtpäevast: see on pühendatud reformatsiooni 500. aastapäevale – 4. juulil enne kontserti on sel puhul kohtumine peapiiskop Urmas Viilmaga – ning on ühtlasi kingitus Eesti Vabariigile 100. sünnipäevaks.

Veerandsajandi möödumise puhul meenutasid festivali algust ning vestlesid selle olevikust ja tulevikust Rapla koguduse õpetaja Mihkel Kukk, festivali kunstiline juht Pille Lill, ajakirjanikuna aastaid festivali kajastanud Tiiu Luht ning Väino Sassi, kes on olnud festivaliga tihedalt seotud nii Rapla alevivanemana, hiljem volikogu kultuurikomisjoni liikmena ja ka toetaja esindajana (Rapla Tarbijate Ühistu on festivali üks sponsoreid).

Kukk: Mina olen vist ainuke, kes siinolijatest alguse juures on olnud. Tundsin Raimo Kivistikku Tallinna ajast, 90ndate algusest, kui ta muusikamänedžerina hakkas organiseerima muusikute vahetust Soome. Esimesed kontserdid tõi ta Kaar­li kirikusse. Kui 1992. a suvel Raplasse tulin, tuli ta kirikut vaatama ja leidis, et hoone on ideaalne, orel väga hea, ja tõi mõned Soome külalised, solistid. Võiks öelda, et 1992. aasta suvel oli festivali eelaste, sellised jumalateenistuse järgsed pooletunnised muusikaosad, kus mõni Soome külaline esines meie kirikus. Sealt sai ta idee üritada midagi, sest Rapla on Tallinnale nii lähedal.
Mäletan, et see oli oktoobri- või novembrikuus, ühel hämaral õhtul, kui istusime maavanem Kalle Talviste kabinetis koos tolleaegse abimaavanema Mikk Sarve ja kultuurinõunik Helle Nikonoviga. Raimo on küllaltki impulsiivne ja üritas kohalikele võimukandjatele, algul mulle ka, selgeks teha, et võiks midagi suurt ja ilusat teha 1993. suvel. Keegi ei julgenud festivali sõna suhu võtta, aga mul on hästi meeles Mikk Sarve ütlus: Üritame, teeme ära; ka siis, kui tuleb ainult paar inimest kirikusse, tasub igal juhul proovida. Teised vastu ei vaielnud ja algaski protsess.

Sassi: Mina sellel koosviibimisel ei olnud, aga mul on algusest väga eredalt meeles üks seik. See oli 1992. aastal. Olin alevivanem. Sisse tuleb täiesti tundmatu mees ja ütleb: kas sa tead, et me teeme kirikumuusika festivali? Saad aru, kui tähtis see on. Sellele tuleb raha anda.

Kukk: Kas ta ei tutvustanud end?

Sassi: Tutvustas ikka, et on Raimo Kivistik. Ütlesin, et asjad käivad teistmoodi. Volikogu otsustab, kuhu raha panna. Isegi paberit ei ole. Küll me need paberid teeme, sina ütle, kas saab või ei saa! – sellise kuraasiga tuli Kivistik ja see võttis kohe sõnatuks (muheleb). Aga Raimo oskas Raplasse tulekuga nii heasse mulda seemne külvata ja see läks väga hästi kasvama. Kommertskultuur tuli niikuinii see aeg, aga kõrgkultuuri ei olnud. See sai kirikumuusika festivaliga elu sisse.

Kukk: Raplas oli muidugi põhi all, selles koguduses töötasid Enn Võrk ja Hugo Lepnurm organistidena 50-60ndatel, ka 70ndatel. Seda küll, et inimesed ei julgenud siis tulla kirikusse, kuid 1991. aastal oli siin kohalik vaimuliku muusika laulupäev. See oli ka märk.

Sassi: Kogukonna huvi oli olemas. Ja mulle tundus, et selline inimene nagu Raimo oli õigel ajal õiges kohas. Oleks olnud tagasihoidlikum… Igal aastal tuli sponsortaotlusega ja tal oli kaasas täpne kulueelarve. Meil oli seda suhteliselt lihtne aktsepteerida. Ettevõtte seisukohalt on tõsise muusika toetamine väga oluline. Me toetame seda sellepärast, et meie inimesed saaksid kultuurist osa. Oleme aastakümneid toetanud, ja see on üks Rapla märk. Arvan, et see ei kao kuhugi.
Teine asi, maavalitsuse juures toimis kiriku toimkond, mis ka festivaliga tegeles. See oli enne MTÜd.

Kukk: Maavalitsuse tugi on olnud alati, hiljem lisandus Rapla valla tugi. Ja muidugi koostöö soomlastega, mis lubas festivali alguses luua. Hämeenlinna koguduse organist Matti Oikarinen tõi Soomest lauljaid, vahel ka koore ja juhatas suuremaid kontserte. Meie poolt olid muusikud, orkestrandid. Esimene kontsert oli Urmas Sisaski „Eesti missa“ Ene Üle­oja juhatusel. Tegelikult oli see esiettekanne Eestis. Järgmise aasta üldlaulupeol kanti see ette. Lõppkontsert oli siis Bachi „Johannese passioon“, mida juhatas Oikarinen. Tean, et mõned kritiseerisid, et Soome isetegevuslikud kirikukoorid pole päris festivali tase, aga tegelikult oli esimese kontserdi läbiviijaks Tallinna Kaarli koguduse kammerkoor ja Ene Üleoja oli tuntud tegija, keegi ei saanud selle taseme üle vaielda.
Esimene aasta andis kindluse, sest tõepoolest, ei olnud 2-3 inimest ega ka 20-30, inimesi oli sadades, kirik oli täis. 1994. aastal tuli Raimo välja suurvormiga, Händeli „Messiasega“ Matti Oikarise juhatamisel ja see oli juba nii täis. Isegi bussid olid organiseeritud, mis tõid inimesed maakonna eri piirkondadest tasuta kirikusse ja pärast viisid tagasi.
Mäletan mitmeid Raplas elavaid vanemaid inimesi, väga kultuurihuvilisi, kes aga olid elanud ajal, kui seda polnud võimalik n-ö kodus kätte saada. Nemad ütlesid, kui üks festival lõppes, et nüüd on põhjust oodata järgmist festivali. Minu jaoks oli see signaal, et on mõtet jätkata.
Algselt oli festival terve aasta peale üles ehitatud. Mõnes mõttes oli see huvitav, et iga paari nädala tagant oli midagi oodata, aga hiljem sai ka Raimo aru, et festival võiks olla lühema ajaga piiritletud.
Veel üks huvitav asi, et 9. festivalil 2001. aastal oli sama festivali raames esimene koolirahu kontsert 1. septembril Rahvusmeeskooriga Ants Sootsi juhatusel. See traditsioon kestis veel mõnda aega edasi, aga see sai 2001. aastal alguse Rapla kirikumuusika festivalil.

Luht: Olen olnud aktiivne kuulaja ja alati mõelnud, mis tänavu üllatab. Ja iga kord ongi midagi väga üllatavat. Mäletan algust, oli raske küll. Festival oli uus ja rahvas kirikule võõras. Mulle tundub, et reklaami sai siis vabamalt teha. Väikesed teated ilmusid lehes ja rahvas märkas seda.
Algul oli väga palju soomlasi, kes palju aitasid. Ma kurtsin, et rahvast on vähe, aga nemad lohutasid, et kui tuleb 10 inimest, on ka hästi. Aga pärast oli niisuguseid kontserte, et kirikud olid täis. Eriti, kui olid niisugused huvitavad esinejad. Olid originaalsed keelpillid, täiesti vapustav oli akordionite vaat et orkester kirikus. Inimesed said valida, sest olid esindatud kõik žanrid ja pillid.
Me oleme siin väga häid muusikuid näinud.
Ja ma olen püüdnud kirjutada ka muust, mis seotud festivaliga. Ühe korra tegi Valter Uusberg, kes oli kultuurinõunik, minu artikli jaoks nii ilusa analüüsi, miks just Rapla kirik sobis festivaliks. See juhtis tähelepanu ja hoidis terve suve kuulajaskonda elevil, et midagi on tulemas.

Kukk: Tegelikult võiks kirik olla aasta läbi sellises olukorras, aga pool aastat on raske Rapla kirikus muusikat teha külma tõttu.

Inge Põlma, Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 21. juuni Raplamaa Sõnumitest