Kaldu mesinduse ja meie looduse poole

1

 

Osalesin äsja, 19. juulil maaelu ministri ja Eestimaa mesinike kokkusaamisel – ümarlauas. Kus oli teemaks mesilasperede mürgitamine meie riigis. Kohal oli üle 50 inimese.
3. augustiks tahetakse valmis saada uus taimekaitse seadus, kuhu oodatakse hetkel veel täiendusi-parandusi.

Miks ei vaadata teiste riikide poole?
Ma ei ole 20 aasta jooksul veel mõistnud – miks leiutatakse meil selles osas jälle, järjekordselt jalgratast, ega vaadata teiste riikide poole? Kogu Eestimaa mesindus on olnud väga-väga pikalt vaeslapse osas võrreldes naaberriikidega nii lähemalt kui ka kaugemalt. Sellist olukorda agrokeemia kasutamisel ei esine üheski teises Euroopa riigis.
ELiiduga liitudes selgus, et meie riigil polegi mesindusprogrammi, mis siis ühe nädala jooksul – ühe inimese poolt kiiruga koostati! Ometi oli sobiv hetk, kui Eesti mesindus oleks saanud olla pildil – oleks saanud sisse kirjutada samad tingimused mis on naaberriikide mesinikel.
Oleme ainuke riik kogu Euroopa Liidus, kus toimub päevasel ajal agrokeemia kasutamine nii heinamaade / kesapõldude niitmiseks kui ka raudtee- ja maanteeäärtest looduse tõrjumiseks. Riik paneb seadusesse kirja, et õistaimi ei tohi agrokeemiaga tõrjuda, kuid ometi riigi enda institutsioonid teevad ise ja lubavad oma klientidel seda teha pidevalt. On unustatud ära, et kõige paremad meetaimed ongi UMBROHUD – nii raudtee ääres kui ka kartulivagude vahel! Heinamaade niitjatele glüfosaadiga –Roundup’i kasutajatele (kõige odavam võimalus), makstakse seni juba aastaid toetused välja. Elame n-ö ainult täna – järgmistel lähiaastatel tulgu või veeuputus. Looduse vundament – putukate maailm ei paista silma, ei huvita.
Kuna sedavõrd palju tuli/tuleb mesinike appikarjeid – nende mesilate mürgitamise kohta, tegin mõned aastad tagasi maaelu ministeeriumisse järelepärimise, et missugustes teistes Euroopa riikides on lubatud päevane mürgitamine. Kuu aja pärast sain 4 lehekülge laialivalguvat juttu. Küsisin uuesti konkreetse lühiküsimuse ning soovisin lühikest vastust. Siis selgitati kolme riigi näitel taimekaitse töid – mida teostati pärast päikeseloojangut ning Inglismaal pidi olema nagu meil, et informeeritakse kohapealseid mesindusorganisatsioone – mida meil ju ometi ei tehta!
Olen selle valusa mesilate mürgitamise teema sees olnud mesinduse nõustajana aastast 1996 ja ka minu oma mesila mürgitati 16 aastat tagasi, just pärast seda, kui läbisin ise taimekaitse koolituse, et viia end kurssi agrokeemiaga… ja looduse hoidmise võimalikkusega tänapäeval.
Mesilased surnud – mürgitaja poeg lükkab talvel teed lahti – mürgitaja naine on sõbranna – kuhu või kellele sa kaebad – ega mesilasi see ellu ärata! Jäi üle ainult südantlõhestavalt looja poole nutta, kui see midagi aitaks… Kümned mesinikud on käega löönud ja pärast mesilate mürgitamist pole enam uuesti alustanud. Mõnedel on õnnestunud metsadesse pageda – kus jälle karud platsis/mesikäpad ootamas.

Miks on Eestimaale tekkinud nii mitmeid mesinike
organisatsioone?

Eesti Mesinike Liit (EML) – käib/reisib aastakümneid väga paljude riikide mesilates… Eesti mesinikud on väga kursis, kuidas mesindatakse mujal maailmas ja ka kuidas kasutatakse agrokeemiat mujal. Kuid juba ~20 aasta jooksul ei ole suutnud EML neid teadmisi põllumajanduse/maaelu ministeeriumi seadusekirjutajatele selgitada. N Liidu ajal ütles Maaülikooli mesinduse õppetooli professor kurjalt, et meie riigis nähakse ainult lehmasaba, kui lõpetati ära Maaülikooli õppemesila ja ehitati maailma kõrgtasemel õppelaut…
Olen vaadanud, et mesindus on ka vist rahvuses kinni – paljudes ida- ja lõunapoolsetes riikides tunnustatakse mesindust 10 kuni 100 korda rohkem. Meil teevad mesinduses ilma eraisikutest (hullud) fanaatikud!
Ka 19. juuli kokkusaamisel pilkas uus minister mesinikke, et uue taimekaitse seaduse arutelule ootab ta ainult üht esindajat, et kas mesindusorganisatsioonid suudavad kokku leppida – kes neid esindab!? Põhjus, miks on tekkinud mitmeid uusi – väga asjalikke mesinike MTÜ-sid, on raske olukord meie riigi mesinduses, mida seni ei ole suutnud EML lahendada – ei ole suutnud kaitsta mesinikke ega mesilaid ega teisi kasulikke putukaid! Pilkamise asemel on maaelu ministeeriumil vaja nägu Eestimaa mesinduse poole pöörata!

Teavitamisest!

Põllumajandusamet on välja andnud voldiku „Mesinikud ja taimekaitse – kes, mida ja kuidas tegema peab?” Selles rõhutakse teavitamise ja suhtlemise peale – viimasele ebaõnnestunud taimekaitse seadusele toetudes -, mis on nüüd kümmekond aastat Eestimaal surma aidanud külvata. Mesinikud ja agrokeemia kasutajad peaksid omavahel kogu aeg suhtlema – teavitama üksteist oma tegevusest! Kuid mõlemal poolel on ju lühikesel Eestimaa suvel kiirus peal ja ilmastik väga muutlik.
JA KES TEAVITAKS KIMALASI, KIIVITAJAID, ÕISTAIMI, konni/sisalikke ja paljusid teisi kasulikke elusolendeid? Agrokeemiat peab kasutama nii, et ühte taime kaitstes (taimekaitse) võimalikult vähe kahjustuks ülejäänud elu. See on juba põllumehe oma isiklik muld ja mure, kui tema pühast/elavast maast peale keemiaga töötlemist huumuse valmistajad kustuvad ja surnud substraat järele jääb.
Ühe 20 perega mesilagrupi kadumisel – kollapsi juhtumil sügisesel ajal – soovisime, et põllumajandusameti vahenditest saaks võtta õietolmu analüüse – mürgine õietolm, mis on peamine mürgistumise/sügisese kollapsi põhjus, kui lennuilmad lõpevad. Suvel ei märka seda, kui palju lennumesilasi mürgistuse tõttu koju tagasi ei jõua.
(Kui mesilinnuke saab mürgist toitu, kaotab ta esmalt orienteerumisvõime – vahel leiab oma mesilagrupi üles, kuid taru enam ei leia – enamasti ei leia mesilagruppigi, et koju tagasi tulla. Mesilasperede kollapsi korral on emad üksi – või koos mõnede noorte mesilastega pesa lael jahtunud, kuna teda toidetakse ematoite piimaga ning ema õues ei käi. Ülejäänud mitu kg mesilasi lahkub tasapisi tarust, kuna tunneb end väga halvasti.)
Põllumajandusamet keeldus õietolmu analüüsist, kuna pole lademetes maas surnud laipu, siis mõistsin, kui vale institutsiooni kätte on antud mesilasperede tervise ja elu abistamine. Õige institutsioon oleks hoopis Vet-amet! Kus võib-olla tuntaks siiski rohkem huvi/selgitatakse põhjusi mesilasperede massilise kadumise/hukkumise korral. Põllumajandusamet on ju ikkagi endine TTI – taimetoodangu inspektsioon, kes varem ise iga nädal tuletas meelde, missugust agrokeemiat vaja pritsida ka profülaktikaks.
Antud põllumajandusameti voldikus pole ka õietolmu ja vaha uurimise võimalust analüüsimiseks ette nähtud. Samuti pole nende Saku laborist väljastatud mesinduse analüüsid kohtule tõestuseks sobivad, kuna labor on mesindussaaduste uurimiseks tunnustamata. Labor on küll pika sammu edasi arenenud, võrreldes mõne aasta taguse 70 pere hukkumisjuhtumi uurimisega. Siis veel põllumajandusamet ei toetanud analüüse.
Praegu ka, kui analüüsist „mesilaste pearinglust” ei tuvastata – maksab mesinik ise analüüsi kinni, lisaks mesila hävimise kahjudele… Teavitamise voldiku tagakülje ametnike hulgas, kelle poole mesinikud peavad hüüdma, mesinduse spetsialiste ei paistnud – mõned väikemesilate omanikud on: Arvi Raie, Riina Kaugver – kuid mõlemad vet-ametist.

 

Mesilasperede
toetusest!

Hiljuti kostis kusagilt kadestajatelt, et mesinduses on suured toetused. Mesilasperedele on toetust lubatud minister Andres Variku ajast – see vist juba üle kümne ministri tagasi ning 20 aastat ka möödas. Seni ei ole võimalusi leitud. Mujal maailmas on taru toetus väga-väga vana mesinike tunnustamise viis – nende LOODUSELE VÄGA VAJALIKU tegevuse eest. Mesilaspere toetust on makstud sellest ajast, kui mingitest hektari või loomatoetustest polnud keegi kuulnudki. Kuid mitte meil Eestimaal. Ainuke minister oli Tammsaar Raplamaalt, kes korraks mesindust märkas ning 2002/2003 suurte talvekadude eest (põhjuseks oli, et sügis 2002 jäi vahele) kompensatsiooni võimaluse leidis! Mahemesinduse toetus jääb mesinikel enamasti saamata – kuna nad peavad mesilasperedele heina tegema ja oma korjetaimed maha niitma – mida mesinikud mesindushooajal teha ei suuda: 10 pere kohta on vaja hektar heinaks teha! Lätlastel, selleks, et olla mahemesinik ja mahetoetust saada – lisaks tarutoetusele on vaja omada või rentida 1 ha maad ja omada mööda metsi kasvõi 450 mesilasperet! Meil Eestimaal peaks mesinik jõudma suvisel mesindushooajal harida siis ka 45 hektarit…
Kui korraks veel agromürkide juurde tagasi põigata, olen kindel, et iga vanem mesinik Eestimaal on taimekaitse vahendite probleemiga kokku puutunud ja peaaegu kõik mesilad on ebaõige agrokeemia kasutamise tõttu kannatada saanud.

  1. juuli Maaleht, Olav Kreeni “Hukkunud mesilased ja mõtlev ühiskond”

Mõtleval/kogenud põllumehel on artiklis selline lause: Oli juulikuu lõpp ja kesapõllul õitsvaid taimi peaaegu enam polnud//
Ka tema läks kergema/odavama lahenduse teed, nagu enamik Eestimaa põllumehi seni ~15-20 aastat, ja pritsis glüfosaadiga! Ilma herbitsiidita oleks pidanud põldu kordades kulukamalt harima enne talirapsi külvi!…
Tahan tähelepanu juhtida katkele, et õ i t s v a i d taimi peaaegu enam polnud! Seda ütlevad kõik heinamaade Roundupiga niitjad! Kesapõllul, jäätmaal, heinamaal lõpetavad õistaimed külmade saabudes alles õitsemise. Seni kahjuks õitsevad seal sajad parimad meetaimed: näiteks hiirekõrvad, vesiheina liigid sügaval kõrreliste all, ohakad, paljud keelõielised, ristõieliste kümned liigid jne, jne! Täpselt nagu temagi, seda teevad kõik põllumehed – süüdistab mesinikku mesilasperede nõrgenemises, haigustes – mesinik ikka ise tegelikult süüdi. Tema jutus on rasvaselt välja toodud: //Teiste süüdistamine tähendab eelkõige süüdistaja ebakindlust, aga selle põhjused on igal üksikul juhul väga erinevad//
Mina, Eha Metsallik süüdistan siin Eesti riiki segaduse tekitamises kahe suure sõbra, põllumehe ja mesiniku vahel, kus üks ei saa ilma teiseta!

Eha Metsallik, mesinik, mesinduse nõustaja / illustratsioon: Siim Solman

uuemad vanemad enim hinnatud
Antu Rohtla
Külaline
Antu Rohtla

Olen mesindusega tegelenud juba aastast 1949. Paraku sellist segadust nagu praegu küll ei mäleta. Asi läks läks käest ära peale 1962. aastat , kui NSV Liidus võeti vastu põllumajanduse kemiseerimise programm. Õnnbeks toona ei olnud veel massiliselt kasutada süsteemse toimega taimekaitsevahendeid. Toona võeti igal varakevadel, tavaliselt aprillis Sakus kokku majandite taimekaitse agronoomid. Neid oli iga kord 150 ringis. Käisin neile igal aastal meelde tuletamas mesindust ja sellest lähtuvalt ka ohutusnõudeid, mis puudutasid mesindust. Praegu on tegemist ükskõikse suhtumisega ja olematu järelvalvega taimekaitsevahendite kasutamise osas. Kui palju kirju olen ise saatnud nii omaaegsele põllumajanduse- ja Keskkonnaministeeriumile, ei ole sealt tulnud ühtegi… Read more »