Mõistan ja austan korvpallipealinnaks nimetamise otsust, aga elan enama ootuses

1

 

Olen leidnud ennast veidrast positsioonist. Olen end alati pidanud pigem kultuurilembeseks inimeseks kui spordifänniks.

Kuidagi on elus juhtunud nii, et mind paeluvad ja kõnetavad kultuuri erinevad valdkonnad lihtsalt pisut enam. Samas ei saaks öelda, et sport mind absoluutselt ei huvitaks. Olen alati sportlaste suhtes sügavat austust tundnud ja uskuge või mitte, ka ise spordiga tegelenud. Rääkimata siis sellest, et olen olnud nende tuhandete seas, kes meie kodumeeskonnale on tribüünidel häält ära kisades kaasa elanud.
Viibisin sellel volikogu istungil, kus volikoguliikmed Rapla korvpallipealinnaks kuulutamise poolt hääletasid. See oli üks elavamaid istungeid, positiivses mõttes. Vähemalt tundus, et neile seal. Näod naeratasid ja saalis valitses rõõmus üksmeel. Õhku täitis teadmine ja tundmus, et hakkama on saadud millegi heaga. Minu jaoks ei tulnud Rapla korvpallipealinnaks nimetamine sugugi ootamatult või üllatusena. Sahinaid selle teema ümber on olnud juba mõnda aega ja meedia vahendusel on korvpallihooajal Raplat korvpallipealinnaks mitteametlikult juba nimetatud küll ja küll.
Selles valguses ma ka mõistan seda otsust. Erinevad korvpallipealinnaks nimetamise pooldajad on ka põhjendanud seda sellega, et ühe aktiivse korvpallihooaja vältel figureerib Rapla suurema osa aastast peavoolumeedias pidevalt, muutes seeläbi Rapla huvitavaks ja ligitõmbavaks. Paneb inimesi küsima, et mis seal küll tehakse, et korvpallil nii hästi läheb, mis neid motiveerib, mis vesi seal voolab, kes need inimesed on, kes saalis nii emotsioonirohkelt kogu hingest kaasa elavad. See on üks viis Rapla n-ö kaardile panna, inimeste mälusoppidesse paigutada.
See on üks viis. Kahtlemata. Kas ka kõige õigem, maitsekam ja sobivam viis, on ise küsimus. Praegu on see igatahes nii otsustatud ja aega tagasi keerata ei saa. Ka minu meelest oleks saanud ja võinud kaasata otsustamisse kogukonda, kuigi olen kindel, et enamik meist oleks siiski korvpallipealinna poolt oma hääle andnud. Kuigi otsus on volikogu oma, toetab seda märkimisväärne hulk rahvast. Järelikult see on kellegi jaoks oluline. Täpselt samamoodi nagu miski muu on minu jaoks oluline. Ma austan seda. Jah, minu jaoks ei olegi oluline, et Raplast Delfi vahendusel räägitakse, kuid võib-olla sellest võidaks näiteks kohalik turism.
Midagi ei ole veel kadunud. Nagu paljud on välja toonud, on kõrge korvpallilend paratamatult suure tõenäosusega pigem ajutine nähtus ja siis avaneb võimalus esile tõusta millelgi teisel. Sama paratamatu on ka see, et sellel millelgi teisel tuleb vähemalt sama head enesereklaamitööd teha. Kultuuriväärtused on olulised ja kõigil kuskil sisimas olemas, aga mitte igaüks ei tunneta neid nii tugevalt, et pidada neid omaks ja oluliseks kohe hoobilt. Ütlen seda kui inimene, kes ise väga hindab kõike seda muud, mida Raplal on pakkuda. Inimesi on vaja veenda, panna uskuma. Kui aeg on küps, see õnnestub ja ma väga ootan seda hetke. Ma usun, et see tuleb.
On öeldud, et selliselt Raplale pealinna nimetuse andmine on mage ja näotu ning käitumisviisilt samas sügavalt Raplale omane. See võibki vabalt nii olla, aga minul see verd vemmeldama ei pane. Kuigi olen suure osa oma elust elanud just Rapla linnas, ei pea ma end tingimata just Rapla linna elanikuks. Kui ma mõtlen Raplale, siis pigem ikka maakonnale tervikuna. Ma olen pärit Raplamaalt. Olulisi inimesi, kultuuritähiseid ja sündmusi seob Raplaga ikka palju laiemalt kui vaid linnaga. Võib-olla seetõttu korvpallipealinna temaatika mind sügavalt sisimas ei ärrita ega ka eruta. Minu jaoks on Rapla niikuinii pigem midagi muud, midagi laiemat, suuremat, midagi märksa isiklikumat. Minu jaoks ei vähenda korvpallipealinna staatus seda kõike, mis on seotud Raplaga muul moel. Natuke isegi annab tugevamat tahtejõudu esitleda jõulisemalt seda muud.

Stina Andok

uuemad vanemad enim hinnatud
Aler
Külaline
Aler

Tants korvpallikatla ümber. Aru ma ei saa, mis siis ikkagi toimub. Kultuuriinimeste kogukond versus korvpallikogukond? Ruumi peaks ju kõigile jätkuma. Lapsevanemad teavad väga hästi, et kui peres on kaks enam-vähem sarnases vanuses last ja ühel neist on sünnipäev, siis teine ei saa mitte sellest rõõmu tunda, vaid ikka kiikab kadedalt sünnipäevalapse kinkide suunas. Praegune kahe kogukonna vaheline sõnavahetus meenutab mulle midagi samasugust. Aga mulle meeldib, et nii palju kultuuriinimesi sellele pöördumisele oma allkirja andsid. See tähendab, et nad hoolivad. Mina olen mitmekesise Rapla poolt. See Rapla sisaldab endas kindlasti ka korvpalli. 4