Uhkustamise asemel peaksime silmad maha lööma

0

Läinud kolmapäeval teatasime, et Rapla volikogu kuulutas maakonnakeskuse korvpallipealinnaks. Toimetusse laekus selle peale mitu vastakat reageeringut. Loomulikult oli neid, kes otsuse õigeks kuulutasid, sest Eestis ei ole tõesti just väga palju väikelinnu, kus mõne sportmängu viljelemisega nii kõrgete saavutusteni on jõutud ja sellepärast väärib ka tulemus igati tunnustamist.
Aga oli ka teisi, kes leidsid, et pealinnaks hakkamine ei ole mitte pelgalt au asi, vaid sellega käib kaasas ka kohustus saavutatud taset mitte ainult hoida, vaid ka arendada ja aastatega kogutud oskusi teistega jagada. „Ja pealegi,“ öeldi, „au ei ole igavene“ ning viidati Rakvere saatusele, kus ka korvpall korraks uhkelt õitsele puhkes, et siis peagi närtsida.
Kolmandad, peamiselt siit võrsunud haritlaskonna ja kultuuri esindajad, ütlevad, et üle maailma üheks või kaheks hooajaks sisse ostetud professionaalsete pallurite igapäevase töö selline esile upitamine ei ole aus ennast Raplaga püsijuurte kaudu seotuna tundvate inimeste suhtes – Raplas on palju ka teisi väärtusi, mille kandjad ja hoidjad on just nimelt raplalased ise ja nende väärtustamine võiks meile kõigile tõelist ja püsivat au teha.
Raplamaa Sõnumid on ka varem avaldanud oma suhtumist „pealinnastamisega“ eputamisse – kui ühes riigis on kümme linnakest ja kõik nad on kuulutanud ennast pealinnaks, siis devalveerib see staatuse tegelikku tähendust. Loomulikult on uhke, et Raplas resideeruvatel korvpalliklubidel on õnnestunud riigi spordielus nii kõrgele tasemele pürgida, aga piisaks täiesti, kui selle peale öeldaks, et Rapla on samapalju korvpallilinn kui koorilaululinn, kirikumuusikalinn, kaasaegse kunsti keskuse linn või hoopis väga kõrget tunnustust vääriv pärimuskultuuri keskus.
Paraku on korvpalli kõigest muust kõrgemale asetamine mõneti ka mitme olulise kohustuse täitmatajätmise varjamine. Näiteks kirjutab tänase lehe 7. leheküljel Leili Kaas, maakonna üks väärikamaid sporditegelasi, murelikult Rapla kergejõustiku absoluutsest nullseisust. See ei ole juhtunud äkki, vaid on aastatepikkuse probleemi eiramise tagajärg.
2003. aasta 3. mai Nädalises ilmunud kirjutises „Kas me vajame staadioni?“ on spordiliidu juhatuse esimees Henno Kaas ennustanud, et kui hoiakuid ei muudeta, siis „me jääme lihtsalt ajast maha“. Täna peame tunnistama, et olemegi maha jäänud. Üks Eesti kergejõustiku tulevikulootusi on Kuimetsast pärit Karl Robert Saluri, muide, Raplamaa parim noorsportlane 2011. Paraku ei kuulu tema kuulsus mitte kuidagi Raplamaale, sest siin ei ole ta saanud ennast arendada… ja nii ongi!

Raplamaa Sõnumid