Varjujäämise tähelepanek

0

Mida lähemale haldusreformi jõustumine jõuab, seda rohkem tekib mitmesuguseid tähelepanekuid tulevaste muutuste osas.

Viimase kuu aja sündmustele mõeldes olen nii mõnelgi korral endalt küsinud – aga kuidas edasi?
Kahjuks ei ole tegemist olnud üldsegi mitte positiivsete tähelepanekutega. Pähe tulnud küsimused on pigem olnud just halva maiguga.
Esimene tähelepanek oli juuni esimesel nädalavahetusel, kui Kohilas toimusid Rapla maakonna suvemängud. Hommikutunnil oli staadionile üles rivistatud hulk tublisid sportlasi. Rivi esimesed hoidsid uhkelt oma valla lippu ja võisid tunda rõõmu, et nende inimesed on esindatud. Alles siis, kui ürituse üks korraldajatest ning muidu väga kirglik spordisõber, Kaiu spordi- ja terviseedenduse spetsialist Aivo Sildvee ütles, et tänavused suvemängud jäävad tõenäoliselt selles formaadis viimaseks, sähvatas peas välk: oeh-jah, ongi ju nii!
Kehtna valla elanikuna ei ole minul selles suhtes suurt vahet, sest ka pärast liitumist jääb vald nimetuselt ikka Kehtnaks. Kõige esimesena tulidki mõttesse just kaiukad. Läbi aastate on nad tõestanud, et nende vallas on väga palju tublisid sportlasi ning viimased suvemängud raiusid selle fakti veel tugevamini kivisse, sest nad edestasid tublisti väiksemaid ja suuremaid valdu.
Tegelikult on suvemängude korraldamise formaat veel küsimärgi all ja peaaegu miski ei ole haldusreformi eel päris selge, kuid nukker on tõdeda, et kui maakonna valdade spordiüritused hakkavad toimuma uute suurte valdade vahel, peavad Kaiu tublid spordiinimesed edaspidi särama Rapla nime all. Mitte et see kuidagi häbiasi oleks, aga oma väikese kogukonna tugev esindamine tekitab paratamatult võimsama, uhkema tunde.
Paralleeli saab tuua ka maakonna võrkpallivõistlustega, sest Kaiu naised-mehed on ka sel alal olnud alati väga tublid. Mine tea, võib-olla suudetakse suvemängudele ja muudele säärastele üritustele välja mõelda selline formaat, milles kaiukad saavad endiselt särada kaiukatena. Kõik on võimalik.
Kuigi tublid inimesed ja tegijad jäävad paljuski ju samaks ja alles jäävad ka alevite nimetused, on ikkagi kehvasti, et need inimesed, kes on väiksemates valdades teinud ära tohutu töö mitmes valdkonnas, peavad edaspidi mõnes mõttes justkui jääma suuremate valdade varju ning ei saa nii palju ennast ei maakonnale ega Eestile näidata.
Ilmselt tajutakse mingi aja vältel ikka edasi, et seni tehtud tubli tööga on tulemusi saavutanud just kohalikud inimesed, mitte uus suur vald. Kuid kui kaua seda tajutakse ning kui kaua jaksavad needsamad kohalikud tublid inimesed edasi võidelda, kui tegemist ei ole enam nende väikese vallaga – vaat seda ei tea.
Küsimusi ei ole ilmselt mitte ainult minul, vaid väga paljudel teistelgi inimestel. Millal need kõik vastuse saavad, seda näitab aeg. Aga nagu olen varemgi selles rubriigis kirjutanud, loodan ma, et väiksemate valdade hääl, üritused, väärtused, traditsioonid ei jää mitte kuidagi suuremate valdade varju ning maakonna valdade ühiste ürituste korraldamisel nähakse ka väiksemate panust ja tublidust.

Mariliis Vest / foto: Siim Solman