Tarbimishullus on muutunud rõhuvaks

Katri Reinsalu

Lõpetasin just oma elamises suuremat sorti puhastuse. Kevadpuhastuseks seda läheneva sügise valguses vist kutsuda ei saa. Aga prügikasti, jäätmejaama ja äraandmiseks sorteeritud kilekottide arv oli tõesti muljetavaldav.
Õhtul heitsin voodisse ja tundsin end kordades paremini kui enne selle ajamahuka ülesande ettevõtmist. Kuidagi kergem oli hingata, kui asju mu ümber vähemaks jäi. Olen oma kodu niimoodi sisustanud, et seal just kuigi palju panipaiku ei ole. Seda täiesti teadlikult, sest olen alati arvanud, et rohkelt hoiustamisruumi toob endaga kaasa rohkelt hoiustamist vajavaid asju. Kuidagi võluväel täituvad kõik tühjad kapid ja riiulid millegagi.
Vähe panipaiku on suurepärane viis enda ohjeldamiseks. Kui sul ei ole asju kuhugi panna, siis ei vea sa neid ka nii palju koju. Ma olen rohkem kordi, kui kokku lugeda jaksan, seisnud poes ja imetlenud mõnd vaasi või kaussi ning mõtelnud siis omaette, et selle jaoks lihtsalt ei ole kohta minu tikutopsisuuruses köögis. Ja nii nad minust poodi jäänud on. Mul on hästi hea meel, et need tassid-küünlajalad-linikud minust maha jäävad, sest pärast esimese vaimustuse hajumist veedavad nad oma ülejäänud eluea enamasti lihtsalt kasutult kapinurgas seistes.
Eriti just viimasel ajal on kõik asjad mind kuidagi teravalt rõhuma hakanud. Kuulan uudistest, kuidas rõõmsal toonil räägitakse tootmise kasvust tööstuses. Muidugi, majanduse seisukohast ongi see hea, sest tootmine annab ju inimestele tööd. Paratamatult jääb aga kummitama mõte, et see tootmine tähendab ju ka suuremat tarbimist.
Meil on igapäevaseks elamiseks tegelikult võrdlemisi vähe vaja. Ma arvan, et peaaegu igaüks võib oma kodus ringi vaadates leida üsna kiiresti asju, mida ta reaalselt ei kasuta. Aga kuidagi on enamikul arusaam, et tarbima peab. Kui kellelgi on mõni olulisem tähtpäev, tuleb ju talle ikka mingi asi kinkida. Äärmisel juhul võib talle kinkekaardi viia, et ta ise endale mingi meelepärase asja osta saaks. Ladusin põrandale hunniku küünlaid, mille elamisest leidsin. Sain märkimisväärse kuhila. Ma lihtsalt ei jõua neid nii palju põletada, kui neid jõulude ajal juurde kingitakse. Aga midagi ju ometi kinkima peab.
Märkamatult ongi kapid pungil kõikvõimalikest asjadest. Emotsiooniostud ja punnitatud kingitused. Kõige selle tootmiseks on aga jälle veidike meie maavarasid kasutatud, õhku saastatud ja vett reostatud. Eriti kurb on olukord siis, kui kõne all olevad asjad pikka aega kasutult kapis vedelevad ja siis lõpuks ikka otsapidi keldrisse või prügikasti rändavad. Kõik selle tootmiseks, pakendamiseks, transportimiseks ja müümiseks kulutatud energia ja materjalid on justkui raisatud.
Tunnen, kuidas iga mööduva hetkega tahan aina vähem tarbida. Ma ei taha oma kappi riideid, mida ma kannan harva või üldse mitte kunagi ei kanna. Ma ei taha oma külmikusse toitu, mis enne söömist pahaks jõuab minna ja prügikasti rändab. Ma ei taha riiulitele iluasju, mis mulle midagi ei tähenda ja seal ainult tolmu koguvad. Ma ei taha sahtlisse asju, mida vaadates mõtlen: „Aga äkki läheb seda kunagi vaja.“ 99-protsendilise tõenäosusega ei lähe.
Naljatan omaette, et minust on minimalist saamas. Võin vabalt tunnistada, et arenguruumi on veel küllaga. Paljuski on see planeerimise küsimus. Suures osas loomulikult ka harjumuste muutmine. Eks ole nüüd paista, kas mul õnnestub sahtlite ja kappide märkamatut täitumist vältida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga