Head huumorit leiab klassikast

Mariliis Vest.

Põsed värvuvad punakaks ja pilk vajub maha. Vihje sellele, et iseendalegi on piinlik tunnistada, et alles umbes kaks nädalat tagasi nägin esimest korda elus üht Eesti klassikut: Sulev Nõmmiku filmi „Siin me oleme“.
Kolme ülikooliaasta jooksul sai üsna mitu õhtut veedetud erinevaid linateoseid vaadates. Valikus on olnud nii välismaised kui ka Eesti filmid. Aastatega olen avastanud, et mulle meeldivad naljakad teosed. Mõiste „nali“ on muidugi väga subjektiivne, sest igaühel on oma maitse ja arusaam. Iseenda kohta võiksin öelda, et päris igasugune huumor mulle ikka peale ei lähe. Kui seltskonnas räägitakse anekdoote, on see pigem harv nähtus, kui ma tõsimeeli kaasa naeran.
Aga ligi 30-tunnise autosõidu käigus Itaaliasse sai küll hea kõhutäie naerda, sest ema oli vanaema riiulilt kaasa haaranud portsu vanu Eesti filme, mida ükshaaval vaatasime. Üks neist oligi „Siin me oleme“.
Ma ei oska välja tuua mõjuvat põhjust, miks olin mõnesse Eesti klassikateosesse suhtunud skepsisega. Olen ju varemgi vanu Eesti filme vaadanud ja neid nautinud, kuid miskipärast on teatud filmid minust mööda läinud. Nagu oleks kuri filmikurat mu peas öelnud teatavate teoste kohta, et kindlasti on need igavad. „Siin me oleme“ pakkus aga suurt ja positiivset elamust. Kuigi meediast tagantjärele lugedes sai film omal ajal ka üsna teravat kriitikat, oli see minu arvates siiski tohutult naljakas. Täiesti vabalt vaataks uuesti.
Tore oli veel tõdeda, et auto tagaistmel ei naernud ainult mina, vaid ka minu ema ja 12-aastane õde. Seega pakkus film kolmele generatsioonile midagi. Pärast oli terve päev nalja nabani, kui meenutasime filmis juhtunud lõbusaid seikasid ja öeldud lauseid. Mõistsin kohe oluliselt paremini, kustkohast on tulnud seltskonnas aeg-ajalt kasutuses olevad väljendid nagu: “Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Ütle talle, et me maksame!” jms.
Eesti filmide juures juba peatudes, olen võtnud endale aega, et tutvuda lisaks vanematele ja klassikaks saanud filmidele ka tänapäevaste ja uuemate Eesti linateostega. Kindlasti ei saa ma väita, et olen suutnud kõik uuemad Eesti filmid ära vaadata. Samas need, mida olen näinud, ei ole suures osas olnud minu tassike teed.
Nagu öeldud, on asi maitses, kuid tohutu lennu teinud film „Klassikokkutulek“ minu filmiriiulil kohta ei leiaks. Kuigi nii mõnegi tuttava arvamuse kohaselt oli tegemist erakordselt naljaka filmiga, mina sealt nalja kahjuks ei leidnud. Sama lugu on nii mõnegi teise Eesti filmi vaatamisega olnud. Tundub, et eelistan maalähedast, muhedat huumorit.
Viimase aasta filmikogemustest võiks küll öelda, et pigem uuriks ja puuriks edasi vana Eesti klassikat. Tundub, et sealt leian endale rohkem naljamaterjali. Aga millised filmid mulle üleüldse meeldivad? Enam paeluvad naljakad, tõsielul põhinevad ning sellised põnevikud, mis algul näivad keeruka sisuga, kuid pakuvad üllatava lahenduse. Ootan nüüd seda, et Eesti filmiriiulitele tuleks rohkem mõnusa, maalähedase naljaga uusi filme ning vähem labast huumorit. Või leiangi enda jaoks head nalja ainult ajaloost ja klassikast?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga