-1.7 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArtikkelLõputöö -lavastus juhib tajuma tuleviku kasvamise häält

Lõputöö -lavastus juhib tajuma tuleviku kasvamise häält

Juune Holvandus.

Lavakooli 28. lennu magistritööna valminud lavastus esietendus pühapäeval, 13. augustil Hageri vennastekoguduse palvemajas. Etenduse pealkiri “…Ja peaksin sada surma ma …” on küll parafraas Koidula tuntud luuletusest, kuid laiendab mõtet palju rohkemate isikute prohvetlikele ütlustele. Tinglikult võiks tööpealkirjaks panna ka „Kuulge ja ärgake!“

Seos Koidulaga kui ettetundmise võimega luuletajaga on väga loomulik. Teisedki oma rahvaga hinges seotud laulikud, olgu nad nimekad või anonüümsed rahvalaulikud, on oma väljendustes olnud tihti prohvetlikud.
Etenduse kava lugemine on tüki terviklikkuse mõistmises suureks abiks, kava ent võiks ehk olla veelgi põhjalikum. Et lavastuses ei olegi draamatükile omaseid monolooge ega dialooge, on laulutekstid, prohvetitekstid, nn taevaskäijate lood, unenägude kirjed, siis nõuaks kava allakirjutanu meelest libretokirjeldust, nagu näiteks ooperi puhul tavaks. Sest palju tekste on lõunaeesti murretes ja jäävad Harjumaa vaatajale viisakalt öeldes raskesti jälgitavaks.
Niisugune kogemus on saadud juba „Taarka“ suveetendustest, kui pealinna tuntud teatrikriitikud jäid üldsõnalisteks oma kirjutistes, alles hiljem selgus miks. Jutt oli ju setokeelne.

Laulud murdetekstides, taustaks tänapäevane melu

Näis, nagu siin juba mõnel määral arvestati faktiga, et publik nagunii ei kuula laulutekste hoolega lõpuni. Ka lavastajad omalt poolt hajutasid tähelepanu mitmeti. Võimalik, et osa tegevusi on ka mõeldud katsena integreerida publikut ebatavalises auditooriumis.
Ilusti jälgitav on algupoolel „Mehetapja Maie laul“ (Ilo-Ann Saarepera peaesituses), mis on kirjakeelele lähedane, ja võibolla on lavastajad sellega arvestanud. Natuke kahju oli, et lüüriline ja hästi esitatud sõjalugu oli hakitud nii paljude paralleeltegevustega, mis tegi keskendumise raskeks. Seepärast tahtnuks teksti kavast lugeda.
Aga võibolla oli see lavastaja võte, rõhutada tänapäeva inimese tähelepanu hüplikkust, tema püsimatut lärmakust? Lakkamatult maja ümber kolkiv, koputlev, uksest ja aknast sisse astuv paralleelmaailm, ümber budistliku mustriga sallid, käes leivakannikad, palveraamatud või viirukipõletid, oli ju kohal nagunii. Rõhutas, et ühel hetkel me elame, ajame oma asjakest, aga kas ka järgmisel hetkel on kõik samamoodi?
Kohe lavastuse algul esitati huvitavaid väljavõtteid sajandi(te)tagustest ettekuulutustest, siin esitan neid ebatäpses sõnastuses, nagu meelde jäi:
Raudjuuksed tõmmatakse üle maa…, raudlinnud lendavad ega kuku alla…, kirik jääb tühjaks ja üksi nagu lesknaine…, leib muutub saiaks…, isa voolib pojale puust kala, et näidata, millised elukad kord vees elanud on…, ühe kukesammupikkuse jao saavad eestlased veel õnnepõlve maitsta enne aegade lõppu…kas neil ka meelde tuleb selle eest tänulik olla, kui kord kõik möödas?
20. sajandist, seega päris lähiajaloost meenutati kuulajale Matvei Kaarepi ja Karl Reitsi prohveteeringud, mille ehmatavad paikapidavused kinnitavad, et tõelise prohvetivõimega inimesi on alati olnud. Sekka on võetud ka 80ndate lõpul Eestis, peamiselt Tallinnas massiliselt plankudele grafitit kirjutanud hulluna tuntud Ülo Kiple, kes võibolla üldse esimesena nii nähtavale kohale kõigi silme alla kirjutas, et „tervis on vabadus, mille eest tuleb võidelda“ ja et „riigid tühistavad teid“.
Nende kirjutiste seintele ilmumise ajal ei olnud veel Eesti saatus rahvusvaheliselt otsustatud. Miks on Kiple siia kaasatud? Tundus, et etenduses hulluna oma teksti esitaja (Jaanus Nuutre kaudu) on justkui sillaks praeguse hetke, lähi- ja kaugema ajaloo vahel. Teisalt ka näitab, kui habras on piir hulluse, haige nägemuse ja reaalsust muuta suutva visionäärsuse vahel.

Prohvet on Jumala piiriülene tööriist

Lavastaja Anne Türnpu varasematest töödest on teada, et talle pakub erilist huvi elava eetri võngutamine minevikku uutmoodi struktureerima, et veel ja veelkord minevikku tõlgendades luua uut tulevikku. See on põnev, ohtlik mäng, ta loob „mänguvõimalusi sellega, et hoiab juhusele ukse lahti ja laseb määramatuse struktuuri sisse. Teater ongi tegelikult selline, et seal on väga tugev struktuur ja sina tood sinna sisse kaose või määramatuse. Teater baseerub mängul, mis on inimese käitumisstrateegia siis, kui inimene puutub kokku imega. Mäng on piirifenomeni käitumisstrateegia.“ (TMK, 11/2014)
Et nii palju ja intensiivseid prohveteeringuid kirgliku reana õigustada ja isegi välja kannatada, peaks ilmselt ka prohveti rolli lahti seletama. Varem on lavastaja selgitanud, et prohvetit tuleb mõista kui inimest, kes räägib mitte iseenese, vaid paljude, peaasjalikult oma hõimukaaslaste nimel. Selle, mis nõuab väljaütlemist, teatavaks ja kuuldavaks tegemist paljude inimeste ees, ütleb prohvet välja, hoolimata ühiskondlikust arvamusest, ükskõik, kas ütlemine kahjustab või parandab tema, ütleja, ühiskondlikku staatust. Prohvet ei hooli, mis tast endast saab, tõde nõudku kasvõi sadat surma, nagu pealkiri ütleb. Prohvet manitseb inimesi enda ümber nägema maailma natuke laiemalt. Nad hoiatavad: läheb NII, kui ümbritsevad ei muuda midagi oma senises käitumises.

Suuline pärimus kannab edasi sõna jõudu

Kuidas võiks olla arhailine või uuem rahvalaul seotud vennastekoguduse liikumise seest pärit intensiivse prohvetlikkusega, sellele peab etendus ilmselt igale vaatajale ise vastuse andma. Kuidas ta tunneb kodukandi pärimust ja kui levinud „lugijad velitsed ja õeksed“ kusagil on olnud. Võibolla rõhutab see suulise pärimise elujõudu, ühtset lõnga, mille muudab katkendlikuks tänase päeva nähtavuses, Saturni või Saatana nõuetega kompromissis tegutsev inimene.
Veel pakub selgitusi kavaleht: Maailm on täna liigestest lahti. Uuesti ja uuesti peame küsima, mis meid toetab ja millel me rajaneme? Et alles jääda, et püsida, et aidata. Kui meie esivanemad said tarkuse kätte oma usust, oma emakeelest ja regilaulust – teisest emakeelest, nagu on öelnud ilusasti Veljo Tormis, unenägudest ja prohveteeringutest ̶ saame meiegi ehk noist tuge. Sellepärast me laulame ja kõneleme, ütlevad vastsed näitlejad.

Aja ja koha valikust

Hilisõhtul, kui inimene üldiselt ju on juba lõõgastumas, vabastamas päevaks vinnastatud hingelisi kaitseriive, saab ta sellel etendusel ootamatult kahe ja poole tunni vältel ebamugavalt kitsal pingil istudes keravälgu ja kõuemürina saatel kirglikult läbi raputatud. Ärka ometi, pane tähele, tunne ennast ära, leia oma hõimust vähemalt üks laul, mis sind sügavalt puudutab, nagu 28. lennu liikmed on leidnud.
Võibolla ei ole sa üldse esimest ega viimast korda ei siin maamunal, ei oma suguvõsas ega ka Hageri palvemajas? Võid olla olnud varem ja võibolla tuled ükskord jälle. Soomeugrilased usuvad looduse tasakaalu, kuhu kuulub ka hingede taastulemine.
Vennastekoguduse liikumine mängis suurt ja olulist rolli meie rahva rahvuseks kujunemise kultuuriloos. Selle rolli taasleidmine ja valgussõõri tõstmine on etenduse üks kaaseesmärk, mis täitus. Hoone valik on täpne ja sellepärast ütles sissejuhatavad sõnad Hageri koguduse õpetaja Jüri Vallsalu. Oleks veel palju rohkem, mida selgitada – prohvet Jesajast, taevase Jeruusalemma kujundist, vaimu- ja ihusilmil nähtavast. Aga aega on, ja hea algus on tehtud.

 

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare