1.7 C
Rapla
Neljapäev, 18 apr. 2024
ArtikkelFOTOD: Kodilas algab hommik „kikerikii“ saatel

FOTOD: Kodilas algab hommik „kikerikii“ saatel

Katri Reinsalu / fotod: Siim Solman

Juta Näär on Kodila naine, kes pakub kodu kahele vahvale väikesele koerale. Nii mõnigi külaelanik ei ole aga kursis, et lisaks koertele pakub Juta kodu ka umbes sajale kanale. Just tema suurt ja kirjut kanakarja Raplamaa Sõnumid uudistama läkski.

Esimesed aedikud on kohe maja kõrval. Siinkohal tasub meelest pühkida mälestuspilt vanast ja natuke lagunevast kanalast. Juta kanad naudivad tänapäeva mugavusi ja nende elamispind on vägagi korralik ja uhke.
Kõik kanade kuudid ja aedikud on ehitanud Juta mees. „Ta on nii palju vaeva näinud. Ilma temata ei oleks ma siin midagi teinud,“ ütleb naine. Selleks ei ole ta kuskilt eeskuju võtnud ja kõik on enda välja mõeldud. Selgub, et need aedikud, mida meie parasjagu uurime, on kanade suvekodu. Maja taga on soojustatud kanala, kus linnupere aasta külmemad päevad veedab.


Kanapidamist alustas Juta uuesti umbes kuus aastat tagasi. Ta meenutab, et vene ajal sai ühislaudas ka kunagi kanu peetud. Mehel õnnestus braama tõugu kanu saada. Juta muheleb ja ütleb, et tol ajal ta nende nimesid veel ei teadnud. Kanad olid tavalistest märksa uhkema väljanägemisega. Vaikselt lisandus neile ka teisi natuke erilisemaid kanu.
Tagasi tänasesse päeva tulles ütleb Juta, et järsku keset talve tuli talle pähe mõte uuesti kanu pidama hakata. Ja just siis, keset talve, tõigi ta endale keldrisse kaks kana. Mees ehitas neile kartulisalvest boksi ja alustas kevadel juba õige kanala ehitamist.
Juta ütleb naerdes, et see on linnupidajate haigus. Kui kord juba paar lindu võtad, on neid peagi terve hulk. Suurt rolli erinevate tõugude pidamisel on Juta puhul mänginud ka sotsiaalmeedia. Muidu ei oleks ta ehk teadnudki, milliseid kanu Eestis üldse peetakse.
Spetsiaalses Facebooki grupis on sellest aga juttu ja sealt ongi naine palju teadmisi omandanud. Juta möönab, et kanade pidamine on tema jaoks mõnus hobi, mitte tuluallikas.
Kuna kahte kukke naljalt koos pidada ei saa, on kanad kenasti perekonniti eraldatud. Mõnda tõugu ongi Jutal vaid üks kana ja kukk. Teisi on veidike suurem perekond. Kohe meie ringkäigu alguses naelutab meie pilgud endale uhke yokohama kukk. Nagu teades, et teda vaatama on tuldud, sätib ta end õrrele istuma. Kukk paistab silma oma eriti pikkade sabasulgedega. Neid on ju kõige parem imetleda ikka seal kõrgemal ja mitte maas. Ja kui uudistajad pööravadki pilgu liiga kauaks teistele kanadele, võtab yokohama nõuks vähe kõvemat häält teha ja pilgud jälle endale koondada.
Juta arvab, et tema tõukanadest on kuked ikka need uhkemad ja ilusamad. Pean tunnistama oma võrdlemisi suurt üllatust, et kanad nii suurt silmailu pakkuda võivad. Iga paari sammu tagant jään jälle imetlema, kui kenad linnud Jutal on.
„Üldiselt need väikesed võõrastavad,“ kommenteerib Juta ühe aediku ees. Ilmselgelt on ta oma hoolealuste hingeeluga kenasti kursis. Seejärel ütleb naine, et õnneks ei ole meie külaskäigu päeval liiga palavat päikest. Ka see ei pidavat kanadele meeldima ja siis poevad nad võõraste pilkude eest peitu. Nii mõnigi kana tuleb Juta kutsumise peale peidust välja. Mis seal imestada, sest oma toitja hääle tunnevad kanad kenasti ära.

Igaüks oma nägu

Jalutame edasi ja järjest vuristab Juta ette erinevaid tõunimesid. Osa neist on minu jaoks nii tundmatud, et tuhisevad kohe kõrvust mööda.
Perenaine ütleb, et oma kanade koguarvu ta täpselt ei teagi. Ilmselt on neid sadakond. Erinevaid tõuge on Jutal umbes 20. Heades tingimustes kipub ikka juhtuma, et ootamatult on paarikesele perelisa tekkinud. Osa noortest on Juta loomulikult ka maha müünud. Ta ütleb, et ega väga palju rohkem kanu ta pidada ei saaks, sest ruum saab lihtsalt otsa.
Oma inkubaatorit Jutal ei ole, kuid naerdes osutab ta kääbuskotšinite poole ja ütleb: „Need aasta ringi ainult hauduks.“ Kevadel olid kõik kanad haudumise ja tibudega nii ametis, et kukk jäi puhta üksikuks.
Kääbuskotšinid on ühtlasi Juta lemmikud. „Nad on nii armsad. Neid nimetatakse ka kohvikannusoojendajateks,“ ütleb naine naljatades.
Natuke loogikat kasutades võib eeldada, et mune on selles majapidamises rohkem kui tarbida jõutakse. „Ega nad mingid munamasinad ole. Mingi aeg munevad ja siis jälle ei mune. Nad on rohkem dekoratiivkanad,“ kommenteerib Juta. Tegelikult on tal oma aedik ka nii-öelda munakana karjale, kes suurema töö ära teevad.
Mune on selles majapidamises kõikvõimaliku välimusega. On siniseid, pruune ja valgeid. Peagi loodab Juta ka maransi tõugu kanadelt šokolaadipruune mune saama hakata. On suuremaid ja on väiksemaid. Mune annab Juta oma pereliikmetele ja müüb ka tuttavatele ja töökaaslastele.
Jõuame oma jalutuskäiguga pärlkanani. Ta on teistest kohe hoopis teistmoodi väljanägemisega. Juta on mõelnud ka kuke võtmisele, kuid see eeldaks eraldi kohta, sest samasse karja ta kukke juurde tuua ei saaks. „Igas karjas on oma kukk. Kokku ei tohi panna, siis on kisma lahti,“ räägib naine. Eraldi nurgakeseks pärlkanadele ruumi aga napib ja nii elabki Juta ainuke pärlkana teist tõugu kanadega koos.
Pärlkana on eriline just oma munade tõttu. „Tema munad säilivad pool aastat kindlasti. Isegi ligi aasta,“ räägib perenaine. Kevadest sügiseni muneb pärlkana ühe muna päevas. Talvel seevastu ei mune ta ühtegi muna. Lisaks sellele muneb ta põrandale ja mitte pessa. Juta teab rääkida, et looduslikult elavad pärlkanad Aafrikas.
Eks kanade pidamine nõua omajagu töödki. Perenaine räägib, et suvel on vähem koristamist, sest kanad veedavad suurema osa ajast ju õues. Talvel tuleb rohkem aega kanala korrastamisele kulutada. Söötmine ja vee vahetamine võtab naisel aga ikkagi tunnikese hommikul ja ka õhtul.
Jalutame edasi ja Juta näitab, kui erinevad võivad kanad olla. Ühes aedikus tuleb tal muru lõigata, et see liiga pikaks ei kasvaks, teises on maa täiesti mustaks kraabitud. Juta oskab iga oma hoolealuse kohta midagi rääkida. Osa on jutukad ja julged, teised jälle vähe pelglikumad.
Jõuame järjega siidikanadeni, kes on vaatamisväärsus omaette. Külalistele tähelepanu pööramata ajavad nad omi asju. Siidikanad on kohevad ja pehmed. Juta räägib, et neil pole sulerootsu ja seetõttu jätavadki karvase mulje.
Sadakond kana moodustavad päris arvestatava koori. Juta ütleb, et loomulikult hakkavad kuked hommikul laulma. Ometigi ei ole nad nii valjud, et pererahvast või naabreid häirida. Lisaks ei lase Juta oma kanu liiga vara hommikul kanalast välja ka.

Kõik tahavad oma osa

Kanad on kahtlemata suureks silmailuks oma pidajatele. Samal ajal on nad ahvatlev amps ilmselt nii mõnelegi röövloomale ja -linnule. Juta osutab aedikut katvale võrgule. Aia nurgas on sellesse auk tekkinud. Ega rebast siis niisama kavalaks loomaks kutsuta.
Naine meenutab, et pani sellesse aedikusse ühe kuke, kellele ülejärgmisel päeval ostja järele pidi tulema. Naine läks ise tööle ja mees unustas kuudi ukse kinni panna. Hommikuks olid aedikus järel vaid suled. Rebane oli mööda aeda üles roninud, võrku augu närinud ja kuke maha murdnud.
On ka muid juhtumeid ette tulnud. Kord lendas üks noor kana üle aia. Pererahvas ei märganud seda kohe ja kana jäi ööseks õue. Loomulikult ei jätnud rebane ka seda head võimalust kasutamata.
Aga selles pole midagi imestada, sest Juta ütleb, et näeb hommikuti tihti rebaseid. Nüüd on nad nii palju targemaks saanud ning õhtu hämardudes ajavad kanad sisse ja panevad kiiresti luugid kinni.
Rebased ei ole aga ainukesed pahanduste tegijad. Juta mäletab, et lasi kord tibud kuudist välja ja läks ise tuppa sööta ette valmistama. Tagasi õue tulles oli ühel tibul pea otsast võetud. Naine arvab, et ju see külakass oli. Suuri kanu nad ei võta, aga väikestest tibudest saavad jagu küll. Eks iga korraga oskab pererahvas oma armsaid hoolealuseid röövloomade eest natuke paremini kaitsta.
Mõnusast elamiskohast on huvitatud aga ka teised linnud. Harakad käivad Juta juures munavargil. Varblased aga loodavad kanasöödast ka endale natuke näpistada. Ühel talvel talvitus kanalas koos kanadega ka kuus varblast. Neid ei olnud enam lihtsalt võimalik välja ajada.
Juta vaatab oma kanu ja on selge, et linnud on talle armsad. Ta tõdeb, et on veel palju tõuge, keda ta tahaks pidada. Praegu on asi aga juba ruumipuuduse taga. „Laiendada enam lihtsalt ei saa,“ ütleb ta. Sellest hoolimata mõlgutab pererahvas mõtet aias vabalt ringi jalutava paabulinnu pidamisest. Ehk kunagi tulevikus…

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare