Lapike paradiisi keset merd ehk kuidas me Ruhnut avastasime

0

Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.

Vahel võib krimkades kohata umbes sellist lauset: „Kui sa seda teksti loed, siis ma olen järelikult surnud“, aga mina peaksin alustama seekord lausega: „Kui sa seda teksti loed, siis järelikult ma olen elus.” Pärast kolme päeva ja kaht ööd Ruhnus võib öelda, et Ruhnus käik on seiklus, kuid sinna saamine on peaaegu nagu ellujäämisretk.

Kui Raplamaa muuseumite rahvas end reedel, 15. septembril Ruhnu poole seadis, ei teadnud me, milline mereteekond ees ootab. Päev varasemad katamaraani Runö sõidud olid nädala alguses tühistatud. Ilmateade lubas päris tugevat tuult, kuid me ei osanud arvata, et merel nii hull saab olema. Ilmselt ma liialdan, kuid merel olles oli küll kohati tunne, et viimnepäev on käes.

Raputavalt rabav Ruhnu reis

Merereis venis pikemaks, kui alguses arvasime. Esimesed poolteist tundi ei olnud veel hullu midagi, kuid seejärel oli tajuda, et inimestel hakkab paha, mustad kilekotid toolide taskutes osutusid vägagi hädavajalikuks. Kes vähegi suutis, komberdas laeva ahtrisse, seal oli rappumist vähem tunda. Üle tunni aja oli tunne, justkui viibiks karussellil, kõhust käisid jõnksud läbi.

Uudise edasilugemiseks tuleb teil osta tasulise sisu pääse.
Osta pääse!