Mõnel on vabadust raske taluda

0

Raplamaa Sõnumid.

Bornhöhe „Tasujas“ hoiatab vabamees Vahur surivoodil oma poega Tambetit, et vabadus on küll magus kui mesi, kuid ka sulavam kui mesi. Vana Vahur teadis, mida rääkis – ta oli olnud Tallinna piiskopi ori. Tambetil puudus niisugune kogemus ja sellepärast pidi ta Lodijärve lossikeldris seina külge aheldatuna oma surma ootama. See mälestus pärineb 14. sajandist. Vahepeal ei ole selle päikese all suurt midagi muutunud. Kõike, mida valimiste eel räägitakse, ei ole muidugi mõistlik tõsiselt võtta, aga isegi siis, kui kandideerijad oma propagandateese ei järgi, tuleb eelnenud lubadustest ikkagi üsna selgelt välja lubajate (ähvardajate) tegelik olemus. Näiteks EKRE, mille juhid on kuulutanud, et kavatsevad võimule tulles kultuuri tsenseerima hakata, on juba mõnda aega püüdnud oma kingadele kolmekümnendate aastate vabadussõjalaste kalosse sobitada.
Kui tahetakse olla siiralt järjepidevad, siis võiks sellest isegi aru saada. Eriti veel siis, kui tollest kaugest ajast suurt midagi peale vapside ohvrimeelsuse ei teata. Ka seda mitte, mis oli enne ja mis tuli pärast. Enamik EKRE liikmetest pole varem olnuga muidugi kursis, aga juhid Mart ja Martin Helme teavad ajaloolastena, mis oli ja milleni sõnavabaduse kärpimine, ideoloogilise kontrolli kehtestamine ning inimeste omaalgatuse „arukas“ suunamine lõpuks viisid.
Nad teavad sedagi, et kolmekümnendate aastate vaikiv ajastu oli tegelikult neljakümnendatel kehtestatud totaalse tsensuuri leebe vari. Sõjaeelses Eestis ei otsustatud kusagil parteikeskuses selle üle, mis on kultuur, mis mitte või mismoodi teatris midagi lavastada või kuidas kunstis midagi kujutada. Need reeglid (ja karmid karistused reeglitest üleastumise eest) tulid pärast 1940. aasta pööret. See tuli sellepärast, et vabaduse maitse oli vahepeal meelest läinud.
Kui täna räägib mõni ideoloog võimuletuleku järel võimalikust teatrite sulgemisest, siis ei järgi ta mitte isamaalisi aateid, vaid joondub pigem tänapäevase Moskva mallide järele, kus „ülimoraalne“ president on keelanud selle, mis talle moraalituna tundub. Kaasaarvatud poliitilise konkurentsi… Seda, kui magus on tegelikult vabadus, õigus ise otsustada, valida ja vahel ka eksida, mõistavad need, kes on pidanud elama „raudse eesriide“ taha peidetuna karmilt reglementeeritud ühiskonnas.
Tänase Eesti oht seisnebki selles, et nooremad kui neljakümne viie aastased ei mäleta ühiskonda, kus liikumisvabadus oli piiratud, tegevusvabadus mõeldamatu ja iseseisvat mõtlemist raviti hullumajas. Sellepärast ei oskagi nad hinnata, kui magus on tegelikult vabaduse mekk. Sellepärast nad ihalevadki kellegi ühe järele, kes ehitaks meile taas aia ümber ja karistaks valesti mõtlejaid. Näiteks ajakirjanikke, kes on hakanud arvama, „et on kõige targemad“. Paraku ei mõista karmi käe ihalejad, et siit algab iseseisva Eesti lõpp.