JUHTKIRI: Tahtmine on üks asi, saamine hoopis iseasi

0

Nädalavahetusel pingeid kruvinud katalaanide iseseisvumisreferendumi katse ning Madridist seda summutama saadetud politseivägede agar tegevus on taas sundinud maailma rohkem või vähem emotsionaalselt diskuteerima selle üle, mis üldse on demokraatia ja kas demokraatia tähendab näiteks ka seda, et ratsionaal­sete lahenduste nimel on lubatud inimesi jõuga (kui vaja, siis ka valega) panna tegema otsuseid, mis neile tegelikult üldse südame järgi ei ole.
Loomulikult on suur osa vaidlejatest veendunud, et rahvale peab jääma otsustav sõna.
Oh oleks need asjad nii lihtsad! Tegelikult ei ole peaaegu mitte üks lahkulöömine ja iseseisvaks saamine tülideta teoks tehtud. Kõigepealt sellepärast, et suurematele ja tugevamatele ei meeldi kaotada. Teiseks sellepärast, et kui midagi on kuskilt murenema hakanud, siis ei või iial teada, kui suureks lagunemine lõpuks kasvab: täna üks tükike, homme teine… Ja kuigi ei ole päris selge, kellel üldse on pädevust otsustada, kes kellega kokku jääb või miks üldse kokku on vaja jääda, tekib alati mingi seltskond, kes ütleb, et nemad teavad, kuidas toimida nii, et lollused, mida tehakse, parandamatult suureks ei muutu.. Toome näiteks ühe koduse loo.
See oli millalgi talve lõpus, kevade algul, kui jutud väikeste „isekate“ valdade sundliitmisest suuremate ja perspektiivikamatega muutusid juba väga valjuks. Siis andsid seitse põhjapoolset Juuru valla küla selgelt teada, et kui nii väga peab, siis tahavad nemad pigem Kohila kui Raplaga ühineda. Valla terviklikkuse eest seisnud Juuru volikogu ei saanud sellise separatismiga leppida ja nii sai leht 5. aprillil kirjutada, et Juurus jäeti seitsme küla palve rahuldamata.
Ja just siis, kui tundus, et rahva tahe ei maksa ka seekord mitte punast pennigi – sest alati leidub neid, kes teavad rahvast paremini, mida ta vajab -, astus esile grupp Rapla valla ühinemist vedavaid prouasid ja härrasid, et kuulutada: ärge muretsege, Järlepa, Pirgu, Lõiuse, Mahtra, Jaluse, Sadala ja Kalda külade elanikud, teie tahteavaldused haldusüksuste piiride muutmiseks saab uus vallavolikogu menetlusse võtta! Tolles ajas võis see tunduda ehk isegi väljapääsuna neile, kes tahtsid uskuda, et õigus ei ole veel maailmast otsa lõppenud.
Kes tahab teada, mis saab edasi, peaks tähelepanelikult lugema tänase lehe vestlusringi. Vähemalt selle kohani, kus antakse selgelt märku, et tahtmine on taevariik, saamine iseasi… See käib muide ka katalaanide kohta.