Loodusele äärmiselt vajalikust majandusharust mesiniku pilgu läbi

3
metsallik

Eha Metsallik.

Soh, nüüd on 2017 mesinduse hooaeg möödas! Ootame uut kevadet, helget ja head…

2017 on kolmas lahja suvi meie looduse vundamendile, putukatele, mesilastele ja kõigile teistele tillukestele olevustele, nii kasulikele kui „kahjulikele” mutukatele. Vaatamata sellele, et esimesed mesilaspered käisid puhastuslennul juba 15. veebruaril, said mesilaspered alles aprilli lõpus tarudest päriselt korjele. Talv venis peaaegu seitsme kuu pikkuseks, nii et paljud pered ei jõudnudki seda tõelist kevadet ära oodata.
Eesti mesinikud tegutsevad ebavõrdsetes tingimustes võrreldes naaberriikide ja teiste Euroopa riikide mesinikega, kust meie poelettidele tuleb tugevat konkurentsi pakkuv mesi. Meie talved on külmemad ja pikemad (perede elushoidmiseks on vaja lisasööta), kevaded on jahedad, tuulised ja vihmased, mis perede arengut pärsivad. Kõik need lisatingimused nõuavad lisatööd ja –ressursse mesilasperede elushoidmiseks. Lisaks on naaberriikide mesinikel tarutoetused, mida meil ei ole.
Nüüd peaks kirjutama 2017. a keskmistest taru saakidest, taimedest, mis ikkagi korjet andsid, ning pika ja eduka talvitumise nippidest, kuid peab kirjutama hakkama hoopis mesilaste kaitse seadusest, kus esimene punkt on kaduv korjemaa, kuna …
Pikast talvest oli veel vähe. Maailm on muutunud looduse vastu suure raha võidujooksu nimel väga agressiivseks. Too elus looduse õrn vundament – putukate vajalik maailm – ei talu mürke, mida meie riigis soositakse. 15 Euroopa riigist olid ainult neli agromürkide pooldajad ja üks neist on Eesti!
Seoses Euroopa Liidu rohestamise poliitikaga tohib nüüd ainult 10% rohumaadest purustada, kuid glüfosaadiga niitmist ei piirata. Enamuse riikide jaoks on absurd, et agrokeemiaga haritakse-niidetakse põllu- ja rohumaid. Kuid meil ütlevad tuntud põllumehed keset suurt suve, et heina- või kesapõllul peaaegu midagi ei õitsenud, ja tõmbavad mürgi peale. 31. juuliks peavad ju kõik toetusalused kõlvikud üle käidud olema – õitest lagedaks tehtud.
2017. a tuli aga suve lõpu poole veel uus suur õnnetus (üllatus) mesinikele kaela. Seoses vihmase suvega venis põlluviljade valmimine ligi kuu hilisemaks. Siis hakati nii teravilju, kui ristõielisi ja ka kaunvilju glüfosaadiga pritsima, et kuivatuskulud oleksid väiksemad. Saak pidi ka ühtla­semalt valmima. See oli aga surmaotsus ümbruses olevatele mesilatele, kuna alati leidub ka kõige umbrohupuhtamal (-vaesemal) põllul sügaval vilja sees neid tagasihoidlikke umb­rohuliike, väga häid meetaimi nagu näiteks vesiheinaliigid või hiirekõrvad jne, rääkimata üksikutest piimohakatest jt õietolmu andvatest taimedest. Mida traktorist välja minemata ei näegi!
Üks kange naine Maire Valtin pani oma mesila mürgitamise suvel „suure kella külge”. Kogu Eesti meedia kõmises, kuid ta pole seni mingit kompensatsiooni saanud, olgugi et analüüsid näitasid mürgitamist. Eesti riigi seaduste järgi peab mesinik oma õigust nõudma minema kohtusse, mis on pikk, kallis ja vaevaline tee, sest kohtuveskid jahvatavad aeglaselt. Taani seaduste järgi aga maksab põllumees mesinikule tekitatud kahjud kohe kinni, kui analüüsid näitavad põllumehe poolt taimekaitsevahendite väärkasutamist.
Agrokeemia intensiivse kasutamise eest, nüüd juba ka sügisel, on mesinikud pagenud n-ö “metsadesse”. Mesilaspered on alles ~150 aastat tagasi metsadest oma põliskodust – mesipuude/õõnsate metsapuude seest – koju toodud. Veel täna­päevalgi tuleb vähemalt 60% korjest metsast, täiuslikust looduskonveierist, kus üks õitseja lõpetab ja järgmine alustab. Ainult nimi mesipuu ongi mesilasperede koduna veel alles jäänud ning just intensiiv­se metsaraie tõttu on mesinikud algatanud nüüd mesilaste kaitse seaduse väljatöötamise ja vastuvõtmise.
Mõned aastad tagasi kogusid mesinikud jt loodusesõbrad 4440 allkirja kasulike putukate kaitseks agressiivse ja loodusvaenuliku viljeluse vastu. Ka raudtee- ja maanteeäärte päevase mürgitamise vastu ajal, kui seal õitsevad sajad meetaimed. Selle petitsiooni peale moodustati riigikogus isegi komisjon mesilaste-kimalaste kaitseks, kuid see komisjon ei ole tööle hakanud!
Eestimaa metsanduses õpeta­takse tekitama monokultuurset – kuuse, männi, kase, haava ja kohati musta lepa – metsandust. Tulemus on näha RMK metsades. Juba 25 aastat räägivad mesinikud, et Riigi Metsa­majandamise Keskus (RMK) kultiveerib liigivaesust, saagides oma metsadest välja kõik remmelga- ja pajuliigid (20 liiki). Just remmelgaliigid annavad putukamaailmale äärmiselt vajaliku kevadise elujõu, mis on meie vööndis ellujäämise pant! Lisaks kaovad tammed, vahtrad, pärnad, sarapuud, türnpuud, paakspuud, kuker­puud, kuslapuud, rääkimata haruldustest nagu lodjapuud, viirpuud, kikkapuud jt. Eestis pakutakse praegu lausa toetust liigivaese monometsa tekitamise eest.
Juba eos trimmerdatakse välja kõik, mis palki ei anna, rääkimata poolpõõsastest, mis lageraiete käigus niigi hävivad ning taastuvad kümneid aastaid kauem kui metsanoorendik. Mõtlen siin häid meetaimi: pohli, mustikaid, sinikaid, kanarbikke. Rabade laus­kuivendamise tulemusel taganevad jõhvikas ja murakas; sookail ning kanarbikud kuivavad.
Mõne piirkonna mesinikud on nördinud, et noorendike hooldamisel niidetakse laialt maha ka põdrakanep ja vaarikas, mis kohati lageraie­aladel kasvab, kompenseerides paariks aastaks natukenegi liigivaesust, enne kui võsa ja noorendikud võimu võtavad. Selline kurb olukord on Eestimaal, ja kui peaks veel RB või tselluloosigigant käima minema, muutub olukord veelgi hullemaks.
Eestimaa mesinikud taot­le­vad juba N Liidu lõpust alates mesinike ja mesilasperede abistamiseks 1 – 2 vetarsti me­sindusse – kogu riigi peale. Kuid tänapäeva kõrgharitud vetarstidest on tehtud hoopis kurjad inspektorid, paberite täitjad, meepurkide sildi uurijad, kes on saadetud tegema mesinikele ettekirjutusi mesinike abistamise ja toetamise asemel. Leian, et tegelikult on ka see riigipoolne agressiivsus.
Kes juhtusid siiamaale lugema, neile jääb kindlasti mulje, et kõik on väga hullusti. Kuid endiselt leidub meie hõreasustuses paiku, kus on palju korjetaimi: jõeääri, parkmetsi, künklikku liigirikast loodust. Ega muidu poleks küllaltki palju mesindusega alustajaid, kes kaugemal keskustest hoiavad hajaasustustes elu alles. Eestis pidi olema juba kolm ligi tuhande pere pidajat (tean kaht) mesinikku ning ka mitmesaja pere pidajaid on üle 20 kindlasti. Kuid oluline on, et igas külas oleks oma mesinik, olgu ta või kolme pere pidaja. Ka need mummud jõuavad ümbruskonna põllud-aiad tolmeldada ja metsamarjadele rikkaliku marjasaagi tekitada!
Mesinik saab tarust heal juhul 10%, ülejäänud tulu on ümbritsevale keskkonnale liigirikkuse ja tuumaka põlluviljeluse heaks. Lisaks kulub mesilasperel enda elushoidmiseks ja järglaste kasvatamiseks 80 kuni 100 kg mett suve jooksul.
Head talvitumist ja tervitused kõigile mesilaste pidajatele ning loodusesõpradele!

uuemad vanemad enim hinnatud
Siil
Külaline
Siil

Majandusharust… mitte majandusarust! 2

hulda
Külaline
hulda

majandusarust? 1 2

Rea Raus
Külaline
Rea Raus

Suurepärane artikkel Eha Metsallikult! 11 2