Mis päriselt oluline on

0

Katri Reinsalu.

Käisin mõned nädalad tagasi Ameerika Ühendriikides. See oli juba kolmas kord, kui ma selle lõputuna näiva lennusõidu ette võtsin. Iga kord tulen ma reisilt tagasi natuke kahetiste tunnetega.
Ei ole kahtlustki, et nad on seal ookeani taga palju jõukamad ja paremal järjel kui meie siin Eestis. Elatustase on kõrgem ja see paistab juba lennujaama uksest välja astudes silma. Tänavad on puhtamad, autod suuremad, majad veelgi suuremad ja olemine kuidagi helgem.
Iga kord tabab mind jälle see äratundmine, et Ameerika ongi, nagu ta filmides paistab. Hommikul sõidavad maja eest mööda needsamad kollased koolibussid, mida „Simpsonites“ näinud olen. Majaesisele sissesõiduteele on postiljon visanud ajaleherulli. Söögikohtades on teenindajad, kes sind hellitavalt kullakeseks kutsuvad. Elu kui filmis.
Esmalt tabab vaevumärgatav kadedus. Tahaks ka sellist elu. Tahaks iga aasta maaliliselt kaunisse paika reisida, tahaks kappide viisi ilusaid riideid, tahaks seda suurt maja, mille igale toale isegi eesmärki ei leia.
Mis siin salata, neid Ameerika unelma märke on juba ammu ka meil siin näha. Terved külad täpselt ühesuguseid maju, mille garaažis laiutab pere pühapäevaauto. Kuulus iPhone hullutab eestlasi vaat et samapalju kui ameeriklasi.
Aga pärast paari esimest ookeani taga veedetud päeva mõtted selginevad. Enamasti on see hea elujärg saavutatud tööga. Raske aastatepikkuse alati kestva tööga. Kaheteisttunnised tööpäevad kuus päeva nädalas. See ainuke vaba päev kulub tõenäoliselt oma liiga suure maja eest hoolitsemisele. Aega pere jaoks napib ja peagi muutuvad omavahelised suhted pealiskaudseks.
Teenindajad on mu vastu nii südamlikult soojad mitte sellepärast, et ma neile kustumatu mulje olen jätnud. Peamiselt ikka sellepärast, et suur osa nende palgast tuleb ikka jootraha arvelt. Kõik on ümberringi nii püüdlikult abivalmid sellepärast, et kohtusse kaebamine on naeruväärselt lihtne ja justkui poolte ameeriklaste lemmikhobi.
Käisin sel korral muuhulgas ka Niagara juga Kanada piiril uudistamas. See oli ilmselt mu reisi kõige eredam hetk. Meeletud kogused vett sinust vaid mõne meetri kauguselt mööda tuhisemas. Seistes selle tohutu veemassi läheduses, tekib paratamatult jõuetusetunne. Kuidagi loomulikult saab selgeks, et see ongi päris. Loodus oma vääramatu jõuga on tõeline. Kõik see meeletu tarbimine, võltsnaeratused ja naabrist parem olemine tundub selle looduse meistriteose kõrval tühine.
Ma ei tea, miks inimestel on nii lihtne lasta end asjade säral ära võluda. Eks see soov teisest parem olla on vist natuke nagu meie geenikoodi sisse kirjutatud. Siht silme ees, teeme kõike, et end natuke jõukama ja paremana näidata. Pole vist ime, et selline mõtteviis palju katkisi inimesi toodab, kes siis psühholoogide juures end kokku lappida püüavad.
Reisi viimastel päevadel tabab mind alati meeletu koduigatsus. Mõistagi võiksid Eestis asjad teatud valdkondades paremini olla. Aga see Ameerika unelm võib minust rahulikult sinna ookeani taha jäädagi. Mulle tundub, et minu kodupaigas on inimesed tõeliste väärtustega paremas kontaktis.