Mõisapärandi konverents avas baltisakslaste erinevaid tahke

0

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

Raikküla mõisas toimus 29. septembril järjekorras juba kolmas Mõisapärandi konverents. Seekord esinesid ajaloolane ja muinsuskaitsja Riin Alatalu, ajaloolane Olev Liivik, poliitik, loodusteadlane ja geograafiakandidaat Andres Tarand, muusikateadlane ja teatrikriitik Kristel Pappel ning semiootik Tiit Remm.

Riin Alatalu keskendus oma ettekandes „Mõis ja mõisnikud 21. sajandil“ küll tänepäevale, kuid andis ka pildi minevikust. Mõisavaimustus tekkis koos taasiseseisvumisega, kell keerati justkui tagasi mõisate hiilgeaega. Mõisate saatuse määrab aga paljuski ära see, kelle kätte nad on sattunud. 1990ndatest teatakse lugusid aferistide kätte sattunud mõisatest. Samas on sellel maastikul mitmeid häid näiteid, kuid nendest nii väga ei teata.
Mõisate käive on üldjuhul väga väike ja Alatalu leiab, et me peame austama neid mõisaomanikke, kes vaeva näevad, et seda korras hoida. Võib tunduda, et mõisates toimuvad aina kontserdid ja üritused, kuid see on vaid hobi, millega mõis rikkaks ei saa. Kuidas mõisa üleval pidada? Tuleb aru saada, et omanik küll vastutab, kuid ka ühiskonnal lasub vastutus mõisate olukorra üle. Just 1920ndate hävingu puhul saab näpuga näidata tervele ühiskonnale. Baltisakslased käivad siin lihtsalt nostalgia pärast, aga neil ei ole kohustust aidata.
Alatalu sõnas, et õilsa eesmärgi nimel on inimesed tegelikult valmis tegema ka annetusi. Ja tuleb mõelda sellele, et ühel hetkel saavad praegused mõisakoolide ja turismitoetused otsa, nii et mõisate aitamiseks peaks looma omaette fondi. Mõis on piirkonna süda ja selle majandamine peaks olema kogukonnaga seotud, leiab Alatalu. Tema sooviks on, et mõisaomanikud moodustaksid võrgustiku, kus üksteist aidatakse. Eesti Mõisate Ühendus võiks olla selline ühendus.

Uudise edasilugemiseks tuleb teil osta tasulise sisu pääse.
Osta pääse!