-1.7 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArtikkelParem üks kord vaadata kui kümme korda kuulata ja lugeda

Parem üks kord vaadata kui kümme korda kuulata ja lugeda

Aivi Meister Nõmme küla külavanem / foto: Aare Hindemäe.

Just sellel põhimõttel on Raplamaa Partnerluskogu kümme aastat korraldanud õppereise teistesse riikidesse laiendamaks rahvusvahelist silmaringi. Keda võõrsile läkitada, selle otsustavad valdade sidusrühmad. Seekordne sihtmaa oli Saksa-, täpsemini Pfalzimaa.

Reisiprogrammi kokkupanekuga tegi tõhusat tööd Partnerluskogu raskekahurvägi – Jaak Vitsur, Triin Matsalu ja Iris Haiba ning Saksa poolelt Leaderi tegevusgruppide tegevjuhid. Õppereisi üldine eesmärk ongi näha ja kogeda, õppida tundma erinevaid tavasid ja inimeste eripära. Näiteks Saksa poole pealt olla aastaid tagasi öeldud (loodetavasti naljaga pooleks), et sellise kohtumise käigus said nemadki teada, et eestlane on kah inimene – sööb noa ja kahvliga.

28. september. Esimest päeva teel

Hommikul kell 5 startiski siis vahvate sohvrite Ando ja Toivo vahelduval juhtimisel Raplast Germaania poole buss, pardal 38 tegusat raplamaakat. Läbisime ka Poola ja kuna meie reisialdis seltskond ei olnud teele asunud silmaklappidega Saksamaa suunas, ei jäänud bussiaknast märkamata panidemaa ilu ja võlu. Nii kaugele, kui pilk küündis, ei olnud ainsatki harimata maalappi, palju oli männimetsi ja täies küpsuses lokkavaid maisipõlde. Loodusväliselt polnud võimalik mööda vaadata rekadest, mis kohati moodustasid bussiakna taga liikuva müüri. Et ühe soojaga Eesti-Saksa otsa mingi valemiga läbida ei õnnestu, võttis teelised enda öisesse rüppe Varssavi hotell Palatium, kuhu jõudsime 900 km möödudes südaöö paiku.
Remargi korras: edasi-tagasi puhast sõitu tuli kokku neli päeva ja et teekond mööduks lõbusamalt, selle eest hoolitses meie bussi vaieldamatu kitarrivirtuoos Agur, kes ca viietunniste plokkidena näppudel käia lasi – kokku laias laastus ööpäeva jagu. Ja kitarrihelide saatel rõkkav bussirahva laul ning silmailu pakkuva vigurvõimlemisrühma graatsilise ainuliikme etteasted lasid ratastel veedetud ajal uskumatult kiiresti ja lustlikult lennata.

29. september. Teist päeva teel

Sihtpunkti jõudmiseks tuli vurada veel ca 1100 km. Muuhulgas saime igakülgselt nautida planeerimatut väikelinnaekskursiooni, mis kujunes lõunasöögiks sobivat kohta otsides. Koht aga jäigi leidmata, nii et kõhumuret aitas leevendada Wroclawi lähistel teeäärne tankla (olgu etteruttavalt ja tagasiulatuvalt öeldud, et need asutused aitasid ca kahetunniste intervallidega leevendada ka muid looduse kutsest tulenevaid tunge, nii et senini bensukat nähes annab alateadvus märku, et ehk peaks sealsest privaatkambrikesest läbi põikama).
Poola piir jäi selja taha kella 16 paiku. Saksamaal jätkus haritud põllumaade „väljanäitus“, ümbrus muutus üha mägisemaks – igas maalilises orukeses elas oma elu väike külake. Kahjuks selle idüllilise vaatepildi laialdasemale nautimisele tõmbasid kohati kriipsu peale kõrguvad mürapiirded, milliste „vabanduseks“ ehk asjaolu, et nad valdavalt olid värviliste taimedega elavaks muudetud. Ja nii Poolas kui Saksas ilmestasid põlde arvukad tuulegeneraatorid ja päikesepaneelid.
Frankfurdist paarikümne kilomeetri kaugusel Otterbergis asuvast hotellist Blaues Haus sai meile kodu viieks ööpäevaks. Sinna jõudes olime graafikut hilinemise kasuks suutnud kohandada, aga itaallasest hotelliomanik võttis maarjamaalased avasüli vastu, kostitas hilisöise õhtusöögiga ja juhatas, kes millistesse tubadesse platseerub. Ega ööpimeduses õieti sotti ei saanud, mis süsteemi järgi see paigutus käis, aga hommikul sai pilt pisut selgemaks – kogu hotellikompleks koosnes erinevatest majadest, mis siiski moodustasid ühtse terviku.

30. september. Keltide ajastus

Hommik algas üllatusäratusega Otterbergi moodi – punkt kell 6 hakkasid põmmima kirikukellad, oma paarkümmend minutit jutti. Ent see polnud siiski spetsiaalselt meie auks, vaid sealmaal on nii igahommikuseks tavaks ja kellapõmakas kostub ka igal täistunnil. Kui algul riivas see kõvasti kõrvakest nii õrna, siis hiljem enam ei pannud tähelegi. Hommikuvalguses tundus too Pärnu mõõtu linnake oma kitsaste tänavate ja rahuliku olemisega väga kodune. Peale hommikueinet oli sihtmärgiks Donnersbergi mägi, mis Pfalzimaa kõrgeim tipp. Mäele lähenemisega sai üksjagu nalja, sest õiget teed polnud sugugi lihtne leida ja nii nondel ülikitsastel teedel meie bussivolask aina tagurdas. Kohalikud võisid ilmselt üpris hämmingus olla sellisest jonnakalt tagurpidi sõitvast bussist. Aga mäejalamile, kus asus keltide iidne asulapaik, me kenasti jõudsime. Seal tervitas meid giid Erwin Schottler, kes oma pika valge habemega mõjus tolleaegsest ajastust välja astununa või siis puhkusel oleva jõuluvanana.
Omal ajal 240 ha suurust asulat peeti keldi pealinnaks. Erwin pajatas meile keltide müürist, mille mägedes elavad keldid 120 aastat eKR enda kaitseks ehitasid. Müür oli 8,5 km pikk, tehtud ülikõvadest kividest (millest kunagi valmistati ka klaasi), materjali kulus 500 000 tonni. Ümberkaudsed puud, 9000 tuuris, võeti müüri toestavate palkide tarbeks maha. Seda ka eesmärgil, et müüri nähtaks ja nad ise kaugele näeks. Praegune ehitis on siiski rekonstruktsioon, ehitatud aastatel 1975-1981, ja seda tahetakse Leaderi ning valdade toetava õla abil säilitada. Keldijutuväliselt imestas ja imetles Erwin Eesti digitaliseerumist, öeldes, et Saksamaa on selles asjas alles sabaotsas ja neil on meilt palju õppida.
Lõunakõhutäieks tuli rühkida üles mäkke rahvuslikku toidukohta Pfälzerwald Hütte, mille taga on ligi saja-aastane selts ja taolisi majakesi kümneid. Kes majandab, see saab ka toetust. Kõnealuses kohas oli peakokaks Erwini poeg, kes ise jahimehena kohalikke metsaelanikke taldrikule toimetab. Road tehakse valdavalt enda ja lähiasulate toorainetest. Meile pakutugi oli üdini rahvuslik – vorst koos saiavormi meenutavate pätsikestega ja õunasegune punane hapukapsas.
Seejärel andis Erwin meid üle keldi küla „külavanem“ Bernd Knellile, kes muuhulgas esineb ka keldi laulude esitajana. Ühe iiri lauluga (kuna iirlased on keltide järeltulijad) ta külatutvustust alustaski. Bernd lahkas keltide elu-olu põhjalikult – kuis nad maju ehitasid, mida sõid-jõid, selleni välja, kuidas neid maeti (koos asjadega lauanõudest vankriteni). Ühelt pildilt oli näha, kuis maeti väärikas keldi vürst – lisaks kõigele muule tränile oli talle kaasa pandud 500liitrine katel mõduga, et ta saaks surnute riigiski seisusekohaseid prallesid pidada.
Söögipoolisest tundsid keldid näiteks ka sibulat ja küüslauku ning olid tragid korilased. Raske töö tegemiseks peeti sõjavõitudest „hangitud“ orje, keda kasutati ka rahana, vahetades neid asjade vastu. Keldi meeste eripäraks oli pükste kandmine, tänu millele roomlased nende üle irvitada said – et miks selliseid kentsakaid kehakatteid kanda kui seelikuga tükk maad mugavam misiganes asju ajada. Selguse mõttes tuleb märkida, et meile tutvustatud kuue majaga asulake oli keltide näidisküla, mille ehitamise idee tekkis 2003.a, projektis olid koos Euroopa Liit, maavalitsus ja KOV. Kõnealune paik selle püstitamiseks valiti eelkõige praktilisel kaalutlusel – lähedal on noorte turismikeskus, mistõttu külastajaid käib keldikülas aastas 20 000 tuuris. Lõpetuseks pakuti meile kohalikku meeveini ja rännak iidsetesse aegadesse lõppes taas Berndi lauluga.
Järgnevalt viskasime pilgu peale Tallinnast pisut pisemale Kaiserslauterni linnale. Kahjuks ei õnnestunud pääseda maavalitsuse hoonesse, mis noore pilvelõhkuja mõõtu. Ja nii jäigi nägemata, milline vaade kohalikel linnaisadel oma valduste üle viimase korruse kohvikust avaneb. Tegime paaritunnise linnatiiru ja selle käigus tuvastatud tõmmut tooni kulti-multi oli väikese Rapla kandi rahva silmale ikka üsnagi võõristav. Taas oma armsas „kodulinnas“ tagasi, ootas meid õhtusöök, peale mida toimus tutvustusring – kes kust tuleb ja „mille eest“ siia saadeti. Õhtu lõppes Raikküla kultuuriguru Ene Kanguri akordionimängu saatel laulurahvale kohaselt ühislauludega ja vihuti tiba rahvatantsugi.

1. oktoober. Nõmmel ja turul

Viinakuu esimesel hommikupoolikul läksime asjatundliku giidi Herbert Mangi kannul omadega rappa saksa moodi, s. o tegime loodustuuri maarjamaist raba meenutaval Mehlingi nõmmel. Varasemalt on see 500 ha suurune ala olnud sõjaväepolügoon, mis oma valdused loodusele loovutas 1992. a. Herbert julgustas meid astuma, öeldes, et ala on miinidest puhastatud, ent muigamisi mainis, et rajal tasuks siiski püsida.
Intensiivselt nõmme ei arendata, kuna see läheks väga kulukaks, „hooldustöölistena“ rakendatakse näiteks lambaid ja kitsi. Aga Leaderi toetusega ning KOV-i abiga on muretsetud pingid, teadetetahvlid jm elementaarne. Kanarbikul kulub „täisealiseks“ kasvamiseni 30 aastat, selle turgutamiseks kooritakse aeg-ajalt huumust. Kesk nõmme ilutses omapärane kõrge kivi, milles ümara kaelajätku mõõtu auk. Herberti küsimuse peale, millega võiks olla tegu, pakuti näiteks omaaegset giljotiini. Tegelikkuses oli asi hoopis proosalisem – sinna auku tuli tõepoolest pista oma pea, aga selleks, et sosistada soov, mis siis täide minevat. Niinimetatud sosistamiskivi sisse jäid meiegi poolt paljud soovid lootusrikkalt täitumist ootama.
Lõunaseks kehakinnituseks ootas meid Flammkuchen Hütte, kus pakuti selle piirkonna tunnustoitu, lahtist pirukat. Igaüks meist sai plaaditäie pitsataolist ninaesist, mis mekilt peenem ja sakslikum kui itaallaste kulinaarne leivanumber. Pirukad pintslisse pistetud, ootas uudistamist Ramsteini linnas toimuv taluturg. Tegemist on kohaliku maaeluüritusega, mida toetavad tootjate ja taluliidud kahasse Leaderiga.
Linnatänavad olid turulistest umbes ja nendega kaasavoogamine tekitas kahetisi tundmusi. Ühelt poolt uudishimulikku elevust, teisalt selles kaootilisuses õiget turutunnet siiski ei tekkinud. Rõhk tundus olevat pandud rohkem süües-juues ajaveetmisele kui meie mõistes turuplatsil kauplemisele. Kaubavalik tundus kuidagi juhuslik, aga eks selle tunglemisega rinnutsi olles oli suht keeruline muidugi ka lettidel leiduvasse süveneda. Ent igasugune kogemus on kogemus, olgu või võrdlusmomendi valguses.
Enne Otterbergi-koju minekut jäi meie teele Gartenschau ehk aedade näitus, mis oma sügiskirkuses tõeliselt silma nuumas. Igati vaatamist vääriv näitus kestab aprillist oktoobri lõpuni ja väljapanekute valik on vastavalt aastaajale. Ja mis ilmestaks sügist paremini kui muhedad kõrvitsad – neid eksponeeriti kõikvõimalikes suurustes ja kujul. Kõikjal ilutsesid värvikirevad skulptuurid klaverist ufodeni, „ehitusmaterjaliks“ mõistagi kõrvitsad. Igat sorti elutruud saurused elutsevad aga seal ainulaadses aias täies hiilguses aastaringselt.

2. oktoober. Maavalitsuses ja lennuväebaasis

Järgmisele päevale oli tooniandjaks seminar Kaiserslauterni maavalitsuses. Maakonna maine ladvik eesotsas maavanem Paul Junkeriga võttis meid vastu „tagavaramaja“ väikeses ja hubases istungisaalis, kuivõrd selgus, et nende kõrguv „peastaap“ on hoopistükkis remondis. Meile anti põgus ülevaade piirkonnast. Maakonnas elab üle 105 000 inimese, on 130 erinevat rahvust. Kolme aasta jooksul on rahvaarv läinud tõusuteed, ühe osa moodustavad sellest ka pagulased – tasapisi on neid tulnud kuni 2500. Aga maa on maailmale avatud, ollakse teel integreerumisele. Pfalzimaa on Junkeri sõnul kogu aeg olnud läbirändajate maa.
Seminari käigus näidati meile tutvustavat filmi maakonnast ja slaidiseeriat Rapla-Kaiserslauterni suhetest 2003.a-st, s. o ajast, kui sõprusele alustala pandi. On tehtud koostööd tuletõrjujatega, kunstnikega, puuetega inimestega. Leaderi toetuste osas langeb palju kokku sellega, mida meilgi toetatakse. Saksamaal on palju maaelu arengu programme, Leader rahastab kuni 30%. Erinevalt Eestist on neil haldusreform alles lapsekingades, hoogu on võetud juba kümme aastat. Junkeri sõnul on temal maavanema ametis olla veel vaid loetud päevad. Ta tundis headmeelt, et koostöö Rapla ja Kaiserslauterni vahel on jõudnud ka kultuuri- jm inimesteni, partnerlus ei tohikski olla üksnes ametnike külaskäik.
Ta avaldas siirast lootust, et suhted säiliksid ka siis, kui maavalitsuses asjalood muutuvad. Edasise koostöö kestmise tähtsaks sambaks on ka Lea­der-projektid. Junker märkis muuhulgas, et sakslasi on alati võlunud eestlaste külaslislahkus ja neil on olnud suur au osaleda Eesti laulupeol oma puhkpilliorkestriga.
Edasi viis tee Ramsteini. Nädalakest kolm varem oli olnud meil vaja saata oma andmed, et läbida linnas asuva lennuväebaasi karm kontroll pääsemaks seda lähemalt kaema. Tegemist on USA suurima NATO baasiga väljaspool Ameerikat. Sõjaväelased, keda koos peredega 55 000, tulevad Ramsteini paariks-kolmeks aastaks. Elatakse oma linnakus, kus kõik eluks vajalik olemas – kool, haigla, Ameerika kauplus jm.
Praeguseks on baasis 15 transpordilennukit, millega tehakse 30 000 lendu aastas. Ühe raudlinnu sisemuses tehti meile tutvustav ringkäik ja saime ka pilooti mängida.
Seda piirkonda nimetatakse „läänemaailma lennukikandjaks“. Aastatel 1948-49, kui N. Liit blokeeris Lääne-Berliini, varustasid viimast USA lennukid. Seda nimetati Berliini Õhusillaks. „Külma sõja“ ajal tuli USA-st kümmekond tuhat sõdurit, kohalike elu muutus drastiliselt. Seda räägiti ka lähedalasuvas konteineritest moodustatud muuseumikompleksis, et sõdurid elasid varem tsiviilelanike juures, tehti integreerumisprojekte, mis käis läbi muusika, moe, napsu jms ning saksa noored olid ameeriklastest suisa sillas, kõik oli uus ja vaimustav.

3. oktoober. Lossis ja veinifestivalil.

Viimane päev Saksamaal algas peaaegu sajakilomeetrise sõiduga, silme ees terendumas Heidelbergi ajalooline loss, mida mainitud aastast 1214. Sealne giid, värviline vahtraleheke näpus, tegi meiega valgustava jalutuskäigu toonasesse lossimaailma. Tallinnast 50 km² väiksemat Heidelbergi linna on esmakordselt mainitud aastal 1196 ja see on tõeline tarkuse meka, siin asub ka Saksamaa vanim ülikool aastast 1386. On 150 000 elanikku, 40 000 üliõpilast ja märkimisväärne osa linnaelanikest on ülikooli leival.
Heidelbergi linnaosad on endised kalurikülad, praeguseks kujunenud elurajooniks jõukamale rahvale. Pfalzi pärilussõjas 1689. a tehti linn maatasa, purustati ka loss. Majad ehitati uuesti üles kümnekonna aastaga, aga loss on senini varemetes. Ent isegi varemed on väga uhked ja annavad aimu omaaegsest suursugususest. Selle kohta olevat öelnud üks saksa luuletaja, et ainult prantslased suudavad nii ilusaid varemeid luua. Loss on kõige suurema külastatavusega Euroopas, aastas käib miljoneid külastajaid.
Ses ülesaksamaalise tähtsusega paigas korraldatakse kontserte, festivale jm, mis on aastakümneid erinevate programmide poolt rahastatud. Hoonet peetakse Põhja-Alpide ilusaimaks renessansiaja ehitiseks, mida järjestikused lossiisandad täiendasid vastavalt oma maitsele ja tengelpunga paksusele. Pfalzi kuurvürst, Friedrich V näiteks pühendas oma armsale kaasale Elizabeth Stuartile kuulsa aia, mida on nimetatud ka kaheksandaks maailmaimeks. Friedrich oli üldse üks lahke käega mees. Elizabeth sai armastuse märgiks ka „tagasihoidliku“ sünnipäevakingituse – ühe ööga ehitatud kivist kaarvärava, mis kaunistatud erinevate õnnesümbolitega. Lossi puhul pandigi palju välimusele rõhku, näiteks kahel püstioleval müüril on siiani säilinud õiglust, lootust ja usku sümboliseerivad kujud, nii näidati oma valitsemismotiive.
Piirkond oli ka suurimaid veinitootjaid ja maksuna toodi lossi kümnendik kääritatud rüüpest, mis segati kokku kahte hiiglaslikku tünni. Väiksem neist mahutas 22 000 liitrit ja suurem 10 korda rohkem, oli 7 m kõrge ja 8,5 m pikk (see küll väga pikalt oma funktsiooni ei täitnud, sest kippus lekkima). Miksitud märjukese kangus oli 5 kraadi, olevat olnud jõletu mekiga, ent seda joodi nagu vett, k. a lapsed, sest tihtipeale oli vesi saastunud ja veini oli ohutum rüübata.
Peale tunnikest sõitu saime osa piirkonna maaelu suurüritusest, milleks veinifestival Weinlesefest. Sellega tähistatakse viinamarjade korjamise lõpetamist ja kestab see ühtekokku nädal aega. Igal päeval tutvustatakse erinevat liike veine, meie trehvasime šampanja ja vahuveini päevale. Ülimalt nauditav oli seal uidata ja lasta ajal omasoodu kulgeda – ümberringi üleüldine saksakeelne ja -meelne melu, muusika ning kümned lõbustusaktraktsioonid. Festivali on peetud neljal aastal, nii et iidse tavaga tegu ei ole, aga see tahetakse muuta suureks turismiürituseks. Turism on väga tähtis, see annab 12-14% majandustulu, seetõttu festivali rahastatakse ja propageeritakse oluliselt.
Ja selle meeleoluka päeva lõppedes vurasimegi viimast korda Otterbergi asenduskoju, et peale õhtusööki ja ööbimist alustada taas kahe päeva pikkust sõitu Emake Maarjamaa igatsevasse rüppe. Niisiis 4. oktoobri hommikul algas väljasõit Varssavi poole ja järgmisel hommikul Palatiumi hotelliga lõplikult hüvasti jättes oli veel vaid päevake ratastel ning suund ainult üks – kodu, kallis kodu. Sinna me 6. oktoobri varahommikul ka jõudsime ja oligi nagu lipsti Saksamaal käidud. Oma silmaga nähtud, ilma et peaks kümme korda kuulama ja lugema.

 

 

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare