6.1 C
Rapla
Reede, 29 märts 2024
PersoonEhtekunstnik​ ​Ettel​ ​Poobus:​ ​ „Kandke​ ​seda,​ ​mis​ ​endale​ ​meeldib.“

Ehtekunstnik​ ​Ettel​ ​Poobus:​ ​ „Kandke​ ​seda,​ ​mis​ ​endale​ ​meeldib.“

Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.

Tallinna​ ​vanalinnas,​ ​aadressil​ ​Hobusepea​ ​2,​ ​mis​ ​on​ ​ajalooliselt​ ​olnud​ ​kullasseppade​ ​maja, asub​ ​üks​ ​ehtekunstistuudio,​ ​mil​ ​nimeks​ ​Gram.​ ​Üks​ ​ehtekunstnikest,​ ​kes​ ​seal​ ​töötab,​ ​on Raplast​ ​pärit​ ​Ettel​ ​Poobus.

Hiljuti​ ​avas​ ​ta​ ​Telegraaf​i ​hotellis​ ​talvise​ ​pop-up​ ​butiigi​ ​koostöös​ ​Marimo​ ​rõivabrändiga. Kanal​ ​kahe​ ​“Reporter​” ​käis​ ​sel​ ​puhul​ ​Etteliga​ ​lugu​ ​tegemas​ ​sellest,​ ​​mida​ ​jõuluajal​ ​selga panna​ ​ja​ ​millised​ ​ehted​ ​on​ ​selle​ ​kõrval​ ​olulised.​ ​Hetkel,​ ​mil​ ​see​ ​lõik​ ​eetrisse​ ​läks,​ ​oli​ ​mul​ ​vaja leida​ ​kedagi​ ​lehe​ ​persooniks, pilk​ jäi ​pidama​ ​Etteli​ ​nimel.​ ​Teadmata temast​ ​midagi,​ ​ütles​ ​sisetunne​ ​ometigi,​ ​et​ ​tegemist​ ​on​ ​Raplamaalt​ ​pärit​ ​inimesega.
Võib​ ​öelda,​ ​et​ ​juhus​ ​ja​ ​sisetunde​ ​usaldamine​ ​viisid​ ​mu​ ​Etteli​ ​stuudiosse.​ ​Rääkisin​ ​tallegi​ ​tema leidmise​ ​loo​ ​ära​ ​ja​ ​algatuseks​ ​tulid​ ​jutuks​ ​meeste​ ​ehted,​ ​millest​ ​oli​ ​ka​ ​saatelõigus​ ​juttu.​ ​Ettel sõnas,​ ​et​ ​eks​ ​meeste​ ​ehted​ ​jäävad​ ​küll​ ​kõrvarõngaste,​ ​prosside​ ​ja​ ​kaelaehete​ ​varju,​ ​kuid neid siiski on.​ Mehed​ ​on​ ​julgemaks​ ​läinud​ ​ehteid​ ​kandma ja üha rohkem​ ​tehakse​ ​ka​ ​neile​ ​mõeldes​ ​põnevaid​ ​ehteid.
Oma​ ​juurtelt​ ​on​ ​Ettel​ ​põline​ ​Rapla​ ​inimene,​ ​sündinud​ ​siin​ ​ja​ ​koolis​ ​käinud​ ​Rapla​ ​Vesiroosi gümnaasiumis.​ ​ ​“Kunst​ ​ja​ ​muusika on​ ​mind​ ​alati​ ​ümbritsenud​ ​ja​ ​mulle​ ​alati​ ​kuidagi​ ​omane​ ​olnud.​ ​​Teadsin,​ ​et​ ​tahan​ ​kindlasti​ ​kunsti õppima​ ​minna,​ ​midagi​ ​oma​ ​kätega​ ​teha,​ ​mis​ ​see​ ​aga​ ​olema​ ​peaks,​ ​ma​ ​ei​ ​teadnud,“​ ​sõnas Ettel.​ ​
Eriala​ ​leidmisel​ ​tuli​ ​appi​ ​juhus.​ ​Kümnendas​ ​klassis​ ​juhtus​ ​kord,​ ​et​ ​tal​ ​oli​ ​vaja​ ​Tallinnast koju​ ​saada​ ​ja​ ​aitajaks​ ​oli​ ​sõber,​ ​kes​ ​esimest​ ​aastat​ ​Eesti​ ​Kunstiakadeemias​ ​sepakunsti​ ​õppis. „Sattusin​ ​temaga​ ​ehte​ ​kateedrisse,​ ​ja​ ​ma​ ​armusin​ ​esimesest​ ​pilgust​ ​sellesse maailma. Ma​ ​polnud​ ​kunagi​ ​mõelnud​ ​ehete​ ​peale​ ​kontseptuaalsest küljest.​ ​Eneseväljendusest​ ​ehtevormis.​ ​EKA​ ​on​ ​mulle​ ​seda​ ​väga​ ​palju​ ​õpetanud​ ​ja​ ​seda maailma​ ​avardanud.“
Ettel​ ​leiab,​ ​et​ ​tal​ ​on​ ​tohutult​ ​vedanud,​ ​et​ ​ta​ ​nii​ ​varakult​ ​leidis​ ​ala,​ ​mis​ ​talle​ ​tõesti​ ​sobib.​ ​Nii paljud​ ​ju​ ​tegelikult​ ​otsivad​ ​pikalt​ ​oma​ ​kutsumust -​ ​tööd,​ ​mida​ ​tahetakse​ ​rõõmuga​ ​teha.​ ​„Mina olen​ ​see​ ​üks​ ​õnnelik,​ ​kes​ ​on​ ​leidnud​ ​enda​ ​kutsumuse.​ ​Eks​ ​raske​ ​on​ ​ka,​ ​mitmel​ ​viisil.​ ​Oled iseendale​ ​tööandja​ ​ja​ ​ettevõtja,​ ​sellises​ ​väikeses​ ​ehtemeediumis​ ​on​ ​raske​ ​hakkama​ ​saada.​ ​Iga järgmine​ ​päev​ ​aga​ ​motiveerib,​ ​annab​ ​jõudu​ ​võidelda​ ​ja​ ​teha​ ​edasi​ ​oma​ ​asja.“

Enne​ ​töö,​ ​siis​ ​USA

Ettel​ ​rääkis,​ ​et​ ​EKA-s​ ​tegeleti​ ​palju​ ​ehete​ ​kontseptuaalse​ ​poolega,​ ​tehnilist​ ​poolt​ ​õppis​ ​ta​ ​ise väga​ ​palju​​ ​juurde. ​Õppimine​ ​on​ ​miski,​ ​mida​ ​Ettel​ ​teeb​ ​terve​ ​elu,​ ​ehtemaailmas​ ​on pidevalt​ ​midagi​ ​uut​ ​õppida.​ ​„Paigalseis​ ​mulle​ ​väga​ ​ei​ ​istu.​ ​​Isegi​ ​kui​ ​neid​ ​tehnoloogiaid​ ​iga päev ​vaja​ ​pole​,​ ​siis​ ​on​ ​hea​ ​neid​ ​teada​ ​ja osata,“​ ​sõnas​ ​Ettel.​ ​Näiteks​ ​on​ ​ta​ ​USA-s Californias​ ​pool​ ​aastat​ ​elanud​ ​ja​ ​õppinud​ ​kivilihvimist,​ ​mida​ ​tal​ ​küll​​​ ​​iga​ ​päev​ ​​oma​ ​töös vaja ei​ ​lähe.​ ​Eestis​ ​aga​ ​seda​ ​tehnoloogiat​ ​ei​ ​õpetata. USA-s​ ​käib​ ​Ettel​ ​võrdlemisi​ ​tihti,​ ​kas​ ​õppimas​ ​või​ ​siis​ ​materjale​ ​toomas,​ ​Arizonas​ ​peetakse iga​ ​aasta​ ​maailma​ ​suurimat​ ​kivide​ ​ja​ ​mineraalide​ ​festivali.​ ​Eestist​ ​saadav​ ​materjalide​ ​valik​ ​on sellega​ ​võrreldes​ ​ikka​ ​kaduvväike.​ ​Selleks​ ​aga,​ ​et​ ​USA-sse​ ​reisida,​ ​tuleb​ ​teha​ ​palju​ ​tööd. Ettel​ ​tunnistab,​ ​et​ ​ega​ ​hobideks​ ​tal​ ​väga​ ​aega​ ​ei​ ​jäägi,​ ​vahel​ ​lähevad​ ​ka​ ​nädalavahetused​ ​töö peale.
Ettel​ ​on​ ​tegelenud​ ​ka​ ​muusikaga,​ ​lauldes​ ​Vaiko​ ​Eplikule​ ​mõnedes​ ​lugudes taustavokaali.​ ​Kuid ajal,​ ​mil​ ​ta​ ​kivilihvimist​ ​õppis,​ ​jäi​ ​muusikaga​ ​tegelemine​ ​soiku.​ ​Lisaks​ ​oli​ ​Ettel ​pikalt​ ​tervisega​ ​kimpus​.​ ​Ajapikku​ ​tekkis​ ​tal​ ​ka​ ​hirm, et​ ​kas​ ​üldse​ ​enam​ ​oskab​ ​laulda​​ ​nii,​ ​nagu​ ​vanasti​.​ ​Ettel​ ​tunnistab,​ ​et​ ​ehtekunst​ ​võtab​ ​terve​ ​ta aja​ ​ära,​ ​kuid viimasel​ ​ajal​ ​on​ ​taas ​tekkinud​ ​see​ ​tunne,​ ​et​ ​tahaks​ ​jälle​ ​laulda.​ “Muusika​ ​on​ ​mulle​ ​väga​ ​hingelähedane​ ​ja​ ​tegeleksin​ ​sellega​ ​hea​ ​meelega,​ ​aga​ ​et​ ​seda​ ​hästi teha,​ ​peab​ ​palju​ ​aega​ ​pühendama.”

Kui​ ​teed,​ ​tee​ ​kvaliteetselt

Küsimusele,​ ​kust​ ​tulevad​ ​ideed​ ​ja​ ​inspiratsioon,​ ​vastab​ ​Ettel​ ​naerdes,​ ​et​ ​eks​ ​elu​ ​ise inspireerib.​ ​„Alati​ ​küsitakse​ ​seda.​ ​Ei​ ​teagi,​ ​kas​ ​on​ ​mõnel​ ​inimesel​ ​nii,​ ​et​ ​väga​ ​kindla​ ​koha pealt​ ​tuleb​ ​inspiratsioon.​ ​Elu​ ​ise​ ​inspireerib,​ ​kas​ ​mingi​ ​tunne​ ​või​ ​mõni​ ​näitemäng,​ ​inimesed, loodus,​mõni​ ​igapäevane​ ​ese​​ ​​​​või​ ​hoopis​ ​miski​ ​silmale nähtamatu​.​Vahel​ ​ei​ ​saagi sõrme​ ​peale​ ​panna,​ ​et​ ​kust​ ​see​ ​tuleb.​ ​​Tekib​ ​tunne​​ ​ja​ ​käsi​ ​teeb.​
​Teine​​kord​ ​on​ ​väga​​ ​​kindel​ ​​idee, hakkad​ ​materjali​ ​panema​ ​ja​ ​materjaliga​ ​läbitöötades​ ​saad​ ​aru,​ ​et​ ​see​ ​võtab​ ​hoopis​ ​teise​ ​vormi või​ ​ei​ ​tööta​ ​nii,​ ​kuidas​ ​algselt​ ​olid​ ​arvanud. Ka​ ​see​ ​tööprotsess​ ​inspireerib.​ ​Osaliselt​ ​on​ ​see​ ​väga​ ​lihtne,​ ​teisalt​ ​väga​ ​raske​ ​küsimus.“
Hiljuti​ ​on​ ​olnud​ ​suur​ ​poleemika​ ​Kuma​ ​liblikate​ ​ja​ ​nende​ ​kopeerimise​ ​teemal​. Uurin​ ​Ettelilt,​ ​kuidas​ ​tema​ ​suhtub ​kopeerimisse​ ​ja​ ​plagiaati​.​ ​„Minu​ ​üks​ ​USA​ ​​lemmik õppejõud,​ ​kes​ ​mulle​ ​kivilihvimist​ ​õpetas​ ​​koos​ ​paljude​ ​põnevate​ ​elutarkustega​,​ ​võttis​ ​selle​ ​teema hästi​ ​kihvtilt​ ​kokku.​ ​Esiteks​ ​ole ise​ ​alati​ ​parem,​ ​ja​ ​teiseks​ ​on​ ​see​ ​kompliment.​ ​Järelikult​ ​sa​ ​teed​ ​​head​ ​​asja,​ ​kui seda​ ​tahetakse järele ​teha,“​ ​vastas​ ​Ettel.
​ ​“Disainereid​ ​ja​ ​loojaid​ ​tuleb nagu​ ​seeni​ ​pärast​ ​vihma.​ ​Palju​ ​olen​ ​mõelnud,​ ​mida​ ​need​ ​sõnad​ ​tähendavad​ ​ja​ ​endas kannavad -​ ​“disainer”​, ​“kunstnik”,​ ​“professionaal”.​ ​Tänapäeval​ ​ kiputakse üha​ ​rohkem​ ​ ​ ​suuri​ ​silte külge​ ​panema,​ ​omamata​ ​sisu. Konkurentsi​ ​kohta​ ​sõnab​ ​Ettel:​ ​„Ma​ ​ei​ ​mõtle​ ​selle​ ​peale,​ ​et​ ​ma​ ​peaks​ ​kellegagi​ ​konkureerima. Ma​ ​teen​ ​seda,​ ​mis​ ​mulle​ ​meeldib​ ​ja​ ​ma​ ​teen​ ​seda​ ​nagunii.​ ​Ma​ ​ei​ ​vaata​ ​väga​ ​teiste​ ​peale, suures​ ​konkurentsi​ ​hirmus​.​​ ​Ajan​ ​vaikselt enda​ ​asja.​​ ​Ei​ ​vaeva​ ​oma​ ​pead​ ​väga​ ​sellega.“

Ehteid​ ​ise​ ​kandma​ ​ei​ ​kipu

Gram​ ​stuudios​ ​on​ ​​töötamas​​ ​kokku​ ​seitse​ ​kunstnikku,​ ​​stuudios​ ​töötab pidevalt neli​ ​liiget. „Teeme​ ​koos​ ​näituseprojekte​ ​ja​ müügiüritusi​.​ ​Detsembris​ ​ongi​ ​tulemas lahtiste​ ​uste päevad,​ ​iga​ ​neljapäev​ ​oleme​ ​avatud,​ ​pakume​ ​uusi​ ​ehteid ja​ ​mõnusat​ ​äraolemist. Inimesed​ ​saavad​ ​tulla meie​ ​juurde​ ​jõulumüügile.​ ​​
Koos​ ​on​ ​hea​ ​stuudiot​ ​pidada.​ ​Peale​ ​selle,​ ​et​ ​kulud​ ​on​ ​jagatud​ ​ja saab​ ​ühisjõuga​ ​masinaid​ ​osta,​ ​on​ ​ka​ ​hea,​ ​kui​ ​on​ ​kellelt​ ​nõu​ ​küsida​ ​ja​ ​teineteisele​ ​abiks​ ​olla. Üksi​ ​kisuks​ ​üksildaseks.​ ​Koos​ ​saab​ ​ka​ ​suurema​ ​ja​ ​võimsama​ ​ehete​ ​väljapaneku​ ​teha.​ ​Valik suurem​ ​ja​ ​mitmekülgsem,​“​ ​sõnas​ ​Ettel​ ​selle​ ​kohta,​ ​miks​ ​mitmekesi​ ​stuudios​ ​on​ ​parem töötada​ ​kui​ ​üksi.
Kui​ ​palju​ ​aga​ ​Ettel​ ​ise​ ​ehteid​ ​kannab?​ ​Selgub,​ ​et​ ​enne​ ​ülikooli​ ​kandis​ ​ta​ ​väga​ ​palju​ ​erinevaid​ ​ehteid​, kuid​ ​nüüd​ ​kannab​ ​vähe.​ ​„On​ ​kuidagi​ ​läinud​ ​nii,​ ​et​ ​kannan​ ​vähe​ ​ehteid,​ ​​​üsna​ ​harva panen endale​ ​midagi​ ​külge.​ ​Ma​ ​olen​ ​stuudiost​ ​teistelt​ ​ostnud​ ​mõned​ ​ehted​ ​ja​ ​oleme​ ​ka​ ​vahetuskaupa teinud.​ ​Kui​ ​on​ ​kliendiga​ ​kohtumine​ ​ja​ ​peab​ ​ennast​ ​esindama,​ ​siis​ ​kannan​ ​​enda​ ​​ehteid, pidevalt​ ​mitte.​ ​​Ehete​ ​tähendus​ ​ja​ ​väärtus​ ​on​ ​minu​ ​jaoks​ ​muutunud. Tööd​ ​tehes​ ​ei​ ​saagi​ ​sõrmuseid​ ​kanda,​ ​kullassepa​ ​töö​ ​kõlab​ ​väga​ ​eksklusiivsena,​ ​kuid tegelikult​ ​​on​ ​see​ ​​väga​ ​must​ ​ja​ ​väga​ ​tolmune​ ​töö.“

Sügava​ ​tähendusega​ ​sõrmused

Ehete​ ​hinnast​ ​rääkides​ ​sõnab​ ​Ettel,​ ​et​ ​kliente​ ​on​ ​väga​ ​erinevaid.​ ​„Mõni​ ​tuleb​ ​ja​ ​imestab,​ ​et​ ​oi kui​ ​odavad​ ​teie​ ​ehted​ ​on,​ ​teine​ ​jällegi​ ​ütleb,​ ​et​ ​liiga​ ​kallid​ ​on.​ ​Mõtled​ ​siis,​ ​et​ ​mis​ ​see​ ​kallis​ ​ja odav​ ​õigupoolest​ ​on.​ ​Kui​ ​näiteks​ ​ostad​ ​majapidamistarbeid​ ​ja​ ​​võrdled seda​ ​summat,​ ​siis mõtled,​ ​et​ ​​tegelikult​​ ​teen​ ​ehteid​ ​odavalt.​ ​​ ​Kui​ ​mõelda, kui​ ​palju aega​ ​ühe​ ​ehte​ ​tegemise​ ​peale​ ​läheb,​ ​siis​ ​tegelikult​ ​on​ ​me​ ​ehted​ ​väga​ ​odavad.“
Kuna​ ​intervjuul​ ​olid​ ​mul​ ​lapsed​ ​kaasas,​ ​andsin​ ​neile​ ​võimaluse​ ​midagi​ ​küsida​ ​ja​ ​nen­de​lt tuli​ ​küsimus,​ ​ ​milleks​ ​on​ ​ehteid​ ​üldse​ ​vaja.​ ​Ettel​ ​naeris ja ütles:​ ​„Hea​ ​küsimus,​ ​miks​ ​üldse​ ​on midagi​ ​vaja,​ ​inimestel​ ​polegi​ ​suurt​ ​midagi​ ​tarvis,​ ​elamiseks​ ​ei​ ​ole​ ​neid​ ​vaja.​ ​Ehteid​ ​on​ ​nii palju​ ​erinevaid​ ​ka.​ ​Kui​ ​me​ ​räägime​ ​abielusõrmustest,​ ​siis​ ​kannavad​ ​need​ ​endas​ ​väga​ ​sügavat sõnumit.​ ​Nad​ ​on​ ​millegi​ ​väga​ ​suure​ ​märgiks​ ​ja​ ​neid​ ​pärandatakse​ ​edasi.​ ​Ja​ ​need​ ​teevad inimesi​ ​väga​ ​õnnelikuks,​ ​mis​ ​mulle​ ​väga​ ​meeldib.​ ​Mul​ ​üks​ ​sõber​ ​just​ ​ütles,​ ​et​ ​küll​ ​minul​ ​on ikka​ ​hea​ ​töö.​ ​Tema​ ​on​ ​​jurist, ​tegeles​ ​aina​ ​inimeste​ ​probleemidega, negatiivse​ ​poolega.
Ehted,​ ​mis​ ​tellitakse,​ ​teevad​ ​inimesi​ ​rõõmsaks​ ​ja​ ​kannavad​ ​endas positiivset​ ​sõnumit.​ ​​Vahel​ ​mõtlen​ ​küll​ ​ise,​ ​et​ ​ei​ ​ole​ ​teinud​ ​kunsti,​ ​midagi​ ​enda​ ​hingele​ ​suurt, tegelen​ ​hoopis​ ​seeriaehetega​ ​​või​ ​abielusõrmustega​.​ ​Kuid​ ​kui​ ​mõelda​ ​sellest​ ​perspektiivist,​ ​kui palju​ ​rõõmu​ ​see teistele​ ​inimestele​ ​teeb,​ ​siis​ ​kuidagi​ ​tuleb​ ​see​ ​tahe​ ​ja​ ​rõõm​ ​tagasi.​
​Ma​ ​arvan,​ ​et​ ​paljud inimesed​ ​pole​ ​kunagi​ ​mõelnud,​ ​miks​ ​nad​ ​ehteid​ ​ostavad.​ ​​Väga​ ​palju​ ​tarbitakse​ ​kiirmoodi​ ​ja​ ​ühe​ ​hooaja kaupa,​ ​milles​ ​peale​ ​riidega​ ​kokku​ ​sobivuse​ ​mingit​ ​väärtust​ ​pole​ ​ja​ ​materjalid​ ​ei​ ​pea​ ​rohkem vastu​ ​pidama,​ ​kui​ ​mõned​ ​kuud.​ ​​Mulle​ ​meeldib see​ ​vanaaegne​ ​suhtumine​ ​ehetesse,​ ​kuidas​ ​neid​ ​hoiti​ ​ja​ ​neid​ ​pärandati​ ​edasi.​ ​Ja​ ​ma​ ​arvan,​ ​et meie​ ​stuudio​ ​ehetel​ ​on​ ​sellega​ ​sarnasust,​ ​nende​ ​hinnaklass​ ​​​​ei​ ​konkureeri​ ​kiirmoega​.​​ ​Neid​ ​ostes​ ​ikka​ ​väga​ ​kaalud,​ ​miks​ ​neid​ ​osta.“

Tehke​ ​rohkem​ ​seda,​ ​mis​ ​päriselt​ ​meeldib

Ehtetrendide​ ​kohta​ ​sõnas​ ​Ettel,​ ​et ega​ ​otseselt​ ​mingeid​ ​trende​ ​pole​ ​ja​ ​ega​ ​ta​ ​neid​ ​väga​ ​ei​ ​jälgigi. „Ma​ ​teen​ ​seda,​ ​mis​ ​mulle​ ​meeldib​ ​ja​ ​kui​ ​teistele​ ​ka​ ​meeldib,​ ​siis​ ​on​ ​hästi​ ​tore.​ ​Pigem​ ​võiksid inimesed​ ​mitte​ ​niivõrd​ ​kanda​ ​seda,​ ​mis​ ​moes​ ​on,​ ​kui​ ​seda,​ ​mis​ ​neile​ ​meeldib​ ja​ ​sobib.​ ​​Inimesed​ ​võiks​ ​üldse​ ​rohkem​ ​teha​ ​seda,​ ​mis​ ​neile​ ​endale meeldib,​ ​mitte seda,​ ​mida​ ​väljaspoolt​ ​peale​ ​pressitakse.​​ ​​Mu​ ​käest​ ​on​ ​ka​ ​ikka küsitud,​ ​et​ ​ehtekunst -​ ​kellele​ ​seda​ ​vaja​ ​on,​ ​miks​ ​sa​ ​seda​ ​teed?​ ​Küsitakse​ ​ka,​ ​et​ ​ahaa, teed​ ​ehteid,​ ​aga​ ​mis su​ ​põhitöö​ ​on​?​ ​Seda​ ​teengi ja ​ ​olen seda​ ​tehes õnnelik​ ​ka.​ ​Ei​ ​ole​ ​küll​ ​kõige​ ​kergem,​ ​kuid​ ​päeva​ ​lõpuks​ ​olen​ ​palju​ ​tervem,​ ​kui​ ​tehes​ ​asja, mida​ ​ma​ ​ei​ ​taha​ ​teha.​”
Kõige​ ​raskem​ ​osa​ ​aga​ ​ehete​ ​tegemisel​ ​ei​ ​ole​ ​Etteli​ ​arvates​ ​tehnoloogilised​ ​raskused,​ ​neid võtab​ ​ta​ ​väljakutsetena.​ ​Kõige​ ​raskemaks​ ​peab​ ​ta​ ​majandamist.​ ​„Sa​ ​pead​ ​kõike​ ​tegema, olema​ ​turundaja,​ ​ajama​ ​ettevõtte​ ​asju,​ ​et​ ​need​ ​oleks​ ​joones,​ ​ja​ ​tegema​ ​ehted​ ​ka​ ​valmis.​ ​Vahel läheb​ ​fookus​ ​ühe​ ​või​ ​teise​ ​asja​ ​peale​ ​ja​ ​seda​ ​balanssi​ ​on​ ​raske​ ​leida.​ ​Võib​ ​juhtuda,​ ​et​ ​rõõm kaob​ ​​​​ära,​ ​kuna​ ​töökogus​ ​läheb​ ​nii​ ​suureks,​ ​füüsiliselt​ ​ei​ ​jõua​ ​ära​ ​teha.​ ​Samas,​ ​et toime​ ​tulla​ ​ja​ ​hakkama​ ​saada,​ ​tuleb​ ​need​ ​ära​ ​teha.​ ​Äriline​ ​vaist​ ​pole​ ​mul​ ​kõige​ ​parem,​ ​see tuleb​ ​mul​ ​​​raskelt​.​ ​​​​Mul​ ​õnneks​ ​on​ ​vedanud,​ ​et​ ​enamik ​kliente​ ​leiavad​ ise tee​ minuni​ ​ja​ ​pole​ ​väga​ ​palju​ ​pidanud​ ​turundama.​ ​Samas​ ​on​ ​see​ ​mind​ ​ka​ ​natuke​ ​laisaks​ ​teinud,​ ​et selle​ ​poolega​ ​tegeleda.”

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare