Maalikunstnik Kristi Kongi kogub erksaid hetki

0

Stina Andok / foto Siim Solman.

Kristi Kongit on kirjeldatud kui Eesti üht kirkamat maalikunstnikku kaasaegse kunsti maastikul. Ta on tuttav ka paljudele meie maakonna inimestele. Nimelt elab Kohilas tema vanaema ja kaheksa aastat on ta õpetanud kunsti ka Kohila lastele.

Kristi Kongi on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna. Oma esimese kunstialase tunnustuse, Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemia pälvis ta 2011. aastal. Kaks aastat hiljem, 2013. aastal sai ta Sadolini kunstipreemia kaubamärki haldavalt Akzo Nobelilt. Eelmisel aastal oli ta nomineeritud Eesti kaasaegse kunsti preemiale Köler Prize. Tänavu leidis aset aga üks tähtsamaid äramärkimisi maalikunstis. Nimelt pälvis Kongi 2017. aasta Konrad Mäe nimelise preemia ja medali oma isikunäituste „Aberratsioon. Harjutused valguse ja varjuga“ eest Vaal galeriis, „Kas oled end näinud?“ eest Hobusepea galeriis ja osalemiste eest grupinäitustel.
Kohtusime Kristi Kongiga Tallinnas Vabaduse väljakul Eesti Kunstnike Liidu ruumides, kus asuvad nii tema kui ka paljude teiste kunstnike ateljeed, et kunstniku enda ja tema loominguga lähemalt tutvust teha.

Oktoobri keskpaigas lõppes su viimane näitus „Aberratsioon. Harjutused valguse ja varjuga“. Kuidas see sündis?
Ma käisin residentuuris Mehhikos. Uurin igal pool värvi. Hakkasin pildistama läbi autoakna erinevaid kohti. Lõpuks valisin kaksteist erinevat kohta. Igale kohale vastas maal ja kaheteistkümnes maal oli galerii seinad. Teoste põhitoonid võtsin kohtadest. Galeriiseintel oli ka viis tooni. Ruudustik on tegelikult n-ö foto. Mõnel maalil on mitu fotot. Minu jaoks on need maalid realistlikud.
Ma lugesin, et sind huvitavad valgus ja varjud.
Värv, valgus, vari on tegelikult peamised omadused, millega maalimine pildi mõttes tegeleb. Need omadused aitavad luua kujutist. Seepärast see viimane näitus tundub mulle enda jaoks puhas ja selge. Otsisin enda jaoks täpseid algpunkte, mis sisaldasid endas neid märksõnu.

Sinu jaoks on ka koht väga oluline.
See sai tegelikult alguse Tartu koolis. Seal oli fookus suunatud tahvelmaalile ja monumentaalmaalile ning pidigi mõtlema suurelt. Kui hakkasin üksikute, tasapinnaliste töödega tegelema, tuli mulle kohe juurde ruum. Ma olen maali ees ja see maal peab olema võimalikult hästi esitletud. Terve ruum aitab maalil olla. Sellepärast tuli selline installatiivne lähenemine juurde. Tartu koolist sain suurema mõtlemise kaasa, kunstiakadeemias ja vahepeal Soomes üliõpilasvahetuses olles sai neid asju rakendatud ja edasi mõeldud.

Kas see oli sul teadlik valik, et õppisid nii Tartu Kõrgemas Kunstikoolis kui ka Tallinnas Eesti Kunstiakadeemias?
Tegelikult see lihtsalt juhtus nii. Esimese katsega ei saanud ma kunstiakadeemiasse sisse. Ma arvan, et see pidigi nii juhtuma. Päris palju oli siis neid, kes soovisid sisse astuda. Tartusse sain jälle kohe. See tunduski kui märk minna kaugemale kodust. Ma arvan, et ma ei teeks praegu neid töid, nagu ma praegu teen.
Nüüd on Tartu kool ka natukene muutunud, tegelevadki rohkem monumentaalsema, ajaloolisema, restaureerimise poolega isegi. Seda oli siis vähem, kui mina õppisin, siis tegeleti paralleelselt kahe suunaga – kunst ja restaureerimine. Mind aga huvitas kaasaegne kunst, see, mis juhtub praegu, siin. Samas, kui ma ei oleks saanud katsetada tehniliselt nii palju erinevaid võimalusi, kuidas võiks mingeid asju teha, siis ma ei teeks selliseid töid praegu. Seal oli nii palju huvitavaid lähenemisi. Tänu kokkupuudetele erinevate erialadega hakkasin teisiti mõtlema. Mõtlemisega seoses tekkis kriitikameel. Mõtlemine on kunstis oluline alus. Mul tekkisid sõbrad skulptuuris ja fotos ja meedias. See oli kõige alus tegelikult.

Uudise edasilugemiseks tuleb teil osta tasulise sisu pääse.
Osta pääse!