Meie metsad on looduslik kapital, mis ei ole meil sugugi tasuta käes

0
metsallik

Eha Metsallik, Eesti mesilaste kaitse seaduse töörühmast.

Osalesin „Mets kui loodusvara ja ühine vastutus” konverentsil, mille kutsus ellu liikumine Eesti Metsa Abiks. Kõrgetasemelist konverentsi Riigikogu konverentsisaalis juhtis Aleksei Lotman.

Oma kümneid aastaid settinud küsimusele metsamesinikuna – metsa kui mesilaste põlise kodu ja põhilise korjemaa tugev kahjustamine liigirikkuse hävitamisega viimased 25 aastat – ma tegelikult vastust ei saanud, kuna teemad ja esinejad ei võimaldanud seda. Vahendan enda meelest huvitavamaid lähenemisi, ettekandjate sõnumeid, mis mind puudutasid.

  • Rainer Vakra, Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees leidis, et ka need on kindlasti metsamajandajad, kes lasevad oma metsal lihtsalt mingi aja olla.
  • Anneli Palo, Tartu Ülikooli maastikuökoloogia ja keskkonnakaitse teadur, kõneles meie metsade ajaloolise kujunemise teemal. Ootasin põhjendust, miks meie riigis puuduvad tõeliselt vanad väärismetsad. Seda ta ei maininudki, et peaaegu iga uus valitsus on kohe alustanud meie metsade mahavõtmist. Vene tsaar tegi meie metsad puusöeks, mille väljaveoks ehitati isegi raudtee – lausa tsaariarmee tegeles siin miiliaukudes puidu utmisega suurtel aladel (kohalike mälestused ja 1814. a kaardid). Järgnevad valitsused samas vaimus. Päris kohalike peremeeste ajad on metsale, loodusele kõige kosutavamad olnud, kuid need on olnud väga lühiajalised.
    Anneli Palo ettekandest läks minu mõttega kokku, et kuivendatud soo pole üks ega teine! Olen seda mõelnud, kui paljusid rabasid meil E Liidu rahadega massiliselt kuivendatakse, n-ö renoveeritakse (kraavihallide) kuivenduskraave. Võimsaima tehnikaga, mida inimkond pole varem iial näinud ega kasutanud. Jõhvikas taandub, kuid asemele tuleb maastik, mis pole see ega teine. Ei need alad saa metsaks, aga pole enam ka raba!
    Ligi 100-aastaseid metsi on meil ainult 2%, mida on ametkondlike barjääride tõttu võimatu kaitsta. Anneli Palo leidis, et päris metsani meie riigis kuluks mitu sajandit, kuid puitu meie tihedad metsad ikkagi kasvatavad. Mets kui kodukoht on kadunud.

  • Tarmo Tüür, Eestimaa Looduse Fondi esimees, arutles teemal „Kas kaitsealune mets on kaitstud?”. Uude looduskaitse seadusesse on tehtud ettepanekud, et lageraied kaitsealadel ja Natura aladel tuleb peatada ning ka kuivendamine, nagu seda tehakse majandusmetsades, tuleks keelata. 15 aastat ei ole metsi inventeeritud, seetõttu oleks veel viimane aeg midagi päästa, kui pöörata näoga metsa poole.
    Tarmo Tüür tõi välja palju kitsaskohti ja rikkumisi, kuid jäi selgusetuks, kas metsa väärkohtlejaid on ka karistatud. Ta leidis ise ka, et seadusetäht ei kaitse tegelikkuses metsa.

  • Linda-Mari Väli, Kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) koordinaatori selge sõnum oli juba ettekande pealkirjas: „Säästev metsandus algab dialoogist”, see ongi EMA põhieesmärk!
    Nad soovivad toetuda teadlaste seisukohtadele ning revideerida mitmeid metsandusega seotud teadmisi ja praegusi seisukohti. Et kõik metsanduse huvigrupid tuleksid kokku, argumenteeriksid, arutleksid kõigi võimaluste üle, et üksteist võimalikult vähem kahjustada. Linda-Mari tõi toreda näite, kuidas sama mets võib katta paljude huvigruppide vajadused. Ta tõi välja säästliku metsanduse mudeli palju olulisi punkte: mets kui kaitseressurss, ökoloogilised, majanduslikud, kultuurilised, sotsiaalsed väärtused lisaks puidule. Aleksei Lotman tunnustas just seda kaitseressursi väljatoomist, sest enam pole võimalik Eesti metsadesse varjuda tänu laiadele teedele ja tihedale teedevõrgustikule.
    Linda-Mari jätkas, et näiteks praegu on 90% lageraied, mis võivad mõjutada kliimat, sellega võime lõhkuda hapra rohes­truktuuri. Kodanikud pole seni saanud piisavalt suud lahti teha, et metsanduspoliitikat tasakaalustada. Kuidas käesoleva kümnendi liiga intensiivset metsanduspoliitikat tasakaalustada, et järgmise kümnendi arengukava kompenseeriks praeguseid üleraieid? Linda-Mari tõi välja väga arukad intensiivse metsanduse kompenseerimise võimalused. Ja lõpus kordas veel, et EMA rahvaliikumine loodab metsanduspoliitika tasakaalustamisel dialoogile.
    Asko Lõhmuse küsimus oli EMA ettekandjale, kuidas ta kujutab ette, et suur puidutööstur ja väiksed mesinikud istuvad ühe laua taha. Minu kui mesiniku lühike kommentaar oleks lihtsalt, et mesindusest kui majandusharust saab tulu kogu loodus, kogu maa, mis vajab mesilasi kui tolmeldajaid. Mesinikke on Eestis ~6000, kes saavad oma tulu 80% liigirikastest metsadest. Mesindus annab otseses ja kaudses tulus meie riigi SKT-le 5% lisaväärtust. Mesindus annab ettevõtlus- ja ellujäämisvõimaluse kolkakülades üle terve Eestimaa. Nii et pole too mesindus nii tilluke midagi võrreldes suure puidurafineerimise tehasega. Too tehas on haprale loodusele koormav, kuid ilma tolmeldajateta kaob toit maailma rahvaste laualt ning kaob loodusest liigirikkus.
    Kindlasti on peaaegu võimatu luua süsteemi, mis rahuldaks kõiki osapooli. Kuid EMA liikumine on julgelt sellega alustanud ning haaranud kaasa paljusid eluvaldkondi, kelle hääl aastakümnete jooksul pole liiga intensiivse, paljusid eluvaldkondi kahjustava metsanduspoliitika suhtes muidu avalikult kostnud.

  • Marika Mann, loodusturismi ettevõtja, arutles teemal „Loodusturismi arenguvõimalused ja potentsiaal”. Tal oli väga hästi ettevalmistatud ettekanne ning ta näitas faktiliselt, et loodusturism annab SKT-le 7% lisatulu. Oma ettekande lõpus esitles ta paari turistide kommentaari, kus oldi nördinud, et kaunid tuttavad metsad on maha võetud. See kahjustab turismiettevõtlust kogu riigis.
    Tema ettekande ajal tõmbasin paralleele mesindusega: loodusturismi liike on ~200, sealhulgas ka apiturism (apiteraapia, mesinduse ja mesindussaaduste kasutamine külaliste heaks). Mesinädalate teenus – honeymoon, sest Amor oli nooleotsa kärjemee sisse kastnud jne. Mesilane kui teejuht loodusesse, heade taimede juurde, meetoidud, vahaküünlad, mesindussaadustega n-ö hellitused, meesaun, taru kui apteek, apiteraapia teenused jne. Nii et ka mesinikel on oma loodusturismiliik – apiturism (apis melifera – meemesilane), nad võtavad vastu (välis)külalisi ja selle kaudu vahendavad meie loodust, taimeriiki.

  • Hasso Krull, kultuuriteoreetik ja esseist, arutles loodusliku kapitali ja selle kasutamise üle.
    Põhjapanev, põnev loeng puhtast õhust, mida toodab mets – maailma kopsud – ja puhtast veest, mida saadakse allikast (lättest), mitte aga pudelist, ning põhjavee ja soode tähtsusest. Meie metsad, kõik taastuvad loodusvarad on looduslik kapital, mis ei ole meil sugugi tasuta käes, mis ei ole tänapäeval enam endastmõistetav.
    Ta tõi vingeid fakte ja selgitusi. Kellegi kodu (linnud, loomad, putukad) hävitamine on sõda. Loodusliku kapitali põhireegel on: loodusliku kapitali tase tervikuna ei tohi langeda! Looduskeskkonna hävitust saab hinnata praegu, kahjumit hakkab ta tootma tulevikus. Loodusliku kapitali tase on juba langenud kriitilise piirini.
    Kui Hasso loengust järeldusi teha, peaks päevapealt lõppema lageraied ning Eesti turba müük tervele maailmale. Viimane aeg, et asemele tuleks mõistlik, loomulik metsandus.

  • Asko Lõhmus, Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia juhtivteadur, ütles, et kehastub tehisintellektiks ja esitas täielikult analüütilise ettekande teemal „Kas riiklikku metsastatistikat saab usaldada?”.
    Tartu Ülikooli uurimisrühmaga suutsid nad paigutada Eesti maismaa kaardile 1000 juhupunkti ning viie kättesaadava metoodika (ortofotod, metsaregister, metsateatised jm) alusel uurisid statistika ja keskkonnaagentuuri väiteid Eestimaa metsasuse osas. Järelduste osas oli nii head kui ka halba. Kuid põhisõnum oli, et metsastatistika on keskkonnaministeeriumi poliitilise kontrolli all. Keskkonnaministeerium on metsapoleemikas kasutanud läbisegi eri mõõdikuid ja termineid, millest ainult osa on õiged!
    Minul on inimesena suur austus ja rõõm Asko Lõhmuse tööde üle, kuna ta tasakaalustab minu jaoks Tartu metsandusteadlaste sõnumit, kust juba aastaid kostab maaülikooli professori Hardi Tulluse vali hääl, kes tahab praegu (lage)raied tõsta 22 miljoni tihuni aastas praeguse 10 asemel ning kes propageerib monometsandust, mis on loodustundlikele inimestele, näiteks mesinikele vastuvõtmatu. Praeguse arengukava järgi oli ülempiir 8,4 miljonit tihumeetrit aastas, mida on tublisti ületatud.

Edasi tuli ettekandjate paneel. Repliigi korras oli mitmeid väitlusi. Näiteks küsiti Tallinna külje all oleva Rae raba kohta, mis läheb kuivendamiseks turbatootjatele. Esialgu arutatigi, et Eestimaal on palju ilusaid rabasid, et Rae rabas on häiriv lennukite müra, mis küll raba kaitsjaid pole seganud. Kuid siis tõi veeteadlane mõistuse maapeale tagasi, öeldes, et Tallinnal on väga napp veevaru (24 tundi) ning juba ainuüksi selle tõttu on vaja seda raba kindlasti säilitada.
Toreda küsimuse küsis Aleksei Lotman metsade ajaloo kohta Anneli Palolt. Lotman nimetas end väljasurevaks inimtõuks, kes metsas veel loomi peab, ning uuris karjatamise ajaloo kohta. Olen ka selle üle palju mõelnud, nii mesinikuna kui ka loomapidajana. Nimelt seda, et asulate-linnade rohevööndis peaks karjatamist minu meelest kindlasti lubama. Meelest on läinud nn lood Viini metsades. Karjatamine tõstab tegelikkuses metsade liigirikkust, mida just mesinikel ja marjakorjajail-seenelistel-välisturistidel vaja.
See on uskumatu, kuid kui koormus ei ole metsamaa pinnaühikule liiga suur, siis on sobilik metsas karjatamine. Karjatada ei tohi varakevadel, kui rohukamar napp – siis võidakse puid kahjustada. Mida suurem on koduloom, seda vähem huvitavad teda puud toiduna. Meie loodusele iseloomulike puisniitude ja tihedamate parkmetsade säilimiseks, samuti kodumetsades on karjatamine sama vajalik kui rannakarjamaadelgi. Paneeli vastus teadlastelt selline ei olnud!
Linnastunud inimene näeb karjatamist teisiti ning eestlastel on üldse kombeks kõike ära keelata. Eriti piiratakse metsa minemist: puud kukuvad kaela, mürgised taimed ja putukad hammustavad, lisaks tuleohtlikud ajad jne. Kasvõi kraavipervelt jõulukuuse toomine, kust nad hiljem tuhandete kaupa hakkesse rändavad, on varastamine. Sama ka karjatamisega – ära keelatud!
Oma 25 aastat settinud küsimusele meie metsadest liigirikkuse hävitamise kohta sain mõttes vastuse, kui laskusin Toompealt Balti jaama läbi Snelli tiigi ümbruse pargi, mis on kümneid kordi liigirikkam kui meie metsad. Nimelt on meetaimi meie looduses ~400, RMK tihemetsades kultiveeritakse ainult 4 liiki puid ja metsamajandite mesilad on ajalugu…