4.9 C
Rapla
Reede, 26 apr. 2024
ArtikkelNõiad - väikese jääaja suurimad kannatajad

Nõiad – väikese jääaja suurimad kannatajad

Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.

Reedel, 27. oktoobril kohtus Alu raamatukogus lugejatega kirjanik Aarne Ruben, kelle lapsepõlverajad ei jää sealtkandist üldse kaugele. Kuu aega on Alu raamatukogus olnud üleval ka Rubeni näitus.

Ruben alustas oma kirjanikuteed luuletajana ja on nüüd ka ajakirjanik. Seoses läheneva hingedeajaga oli tal paslik aga rääkida tegelastest, kes selle hämara ajaga seostuvad. Seitsmeaastase uurimistöö viljana andis Ruben eelmisel aastal välja raamatu „Nõiaprotsessid Eestis“.
Ruben oligi külla kutsutud, et teada saada, kes olid nõiad, millega tegelesid ja miks neid hukka mõisteti. Nõidumises kahtlustatavate jaoks on olnud ajaloos 400-aastane sünge periood, mis algas aastal 1350. Sellesse aega jääb ka külmperiood Euroopas, mida teatakse väikese jääaja nime all. Ruben kõneles, et ilmselt kliima karmimaks muutumine põhjustas ka nii laiaulatusliku nõiajahi. Ressursse oli vähem ja nende eest pidi võitlema. Nõia peale kaevates aga saadi tema ressursid endale ja nii sai ka tülitekitavate inimestega arveid õiendada. Ruben sõnas, et meie kõikide esivanemad on käinud mõne nõia juures ja nõida on enamasti kujutatud ikka vana naisena, kel rätik peas ja kes lendab luuaga. Nõia juurde kuulusid ka nõialoomad nagu must kass ja kärnkonn. Loomi, keda nõid saatis enda eest midagi tegema, nimetati familiaariks. Rubeni jutu peale tuli ühel kuulajal meelde, kuidas tema noorena näinud linnusarnast olendit lendamas ja tulnud välja, et tegemist oli musta kanaga, kes kuulus kohalikule nõiale ja käis vilja varastamas.
Ajaloolased eristavad kahte tüüpi nõidu. Ühed on need nõiad, kes oskasid ravitseda kas siis ravimtaimede või oma kätega, ja teised olid need nõiad, kes tekitasid teistele pidevalt tüli ja pahandust. Sooliselt jagunesid meil ja Soomes nõiad meeste-naiste vahel võrdselt, samas kui Saksamaal tunti vaid naisnõidu.
Nõidade ülekuulamise juurde kuulus piinamine, mis oli mõeldud selleks, et nõid tunnistaks üles oma suhte kuradiga. Pöidlakruvidega piinamist nimetati väikseks piinaks, suureks piinaks oli aga jäsemete venitamine, mille tagajärjel inimesest enam elulooma ei saanud. Palju kasutati ka veeproovi, st arvatava nõia jäsemed seoti kinni ja ta visati vette. Kui tal õnnestus kaldale ujuda, oli tegemist nõiaga ja ta läks tuleriidale. Kui aga inimene uppus, oli tegemist süütu inimesega. Nõiaprotsessidel rääkisid kahtlusalused kõige jaburamaid jutte, tunnistasid üles asju, mida tegelikult ei toimunud, kuna hirm piinamise ees oli niivõrd suur.
Seniajani käib Rubeni sõnul aga diskussioon, miks nõidadega nii karmid oldi. Sõjasündmused ja reformatsioon suurendasid nõiaprotsesside hulka. Nõiasõnade levikule aitas kaasa ka trükikunsti areng. Oma jutu lõpetuseks lasi Ruben kuulata üht muusikapala, mis algul oli Šotimaa rahvaviis, süütu laul, aga tembeldati kuradilauluks.
Pärast ametliku osa lõppu arutleti natuke veel selle üle, kui palju tänapäeval nõidadesse ja üldse maagiasse usutakse. Rubenilt küsiti ka, kas tal on midagi uut sahtlisse kirjutatud. Ruben vastas, et on küll midagi uut tulemas. Petrone Print on alustamas uue sarjaga, kus iga raamat kõneleb mõne kuulsa inimese ühest päevast ja Rubenil on valmis teos Johan Laidoneri ühest päevast.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare