„Vanast uus” – Rapla Vesiroosi gümnaasiumi viimane moeshow

0

Kersti Saadlo / foto: Silver Selling.

See õppeaasta on kahe Rapla kooli jaoks natuke nagu maailmalõpu eelõhtu. Alates sügisest alustavad koolitraditsioonide õhtujuhid enda teksti umbes sellise lausega: „…ja see asi toimub meil siin viimast korda…” “Kaader” juba tegi enda viimased kaadrid ära ja reede õhtul oli siis järg RVG moeshow käes.

On ju selge, et põhikoolis päris samal kujul ükski traditsioon edasi ei kulge ja muutustest pääsu pole. Aga sellel aastal püüavad kõik teha maksimumi, et finaal – Rapla Vesiroosi gümnaasiumi lõpetamine oleks võimas, ilus ja meeldejääv. Et oleks, mida meenutada ja millele tulevikus toetuda.
Moeshow korraldusmeeskond valis sel aastal teemaks kokkuvõtte kõigest, mida selle teema all kooli laval on loodud, ja pühendas selle kahele kõrvutiasuvale juubelile: 23. veebruaril tähistab Vesiroosi gümnaasium 30 aasta juubelit ja 24. veebruaril täitub Eesti Vabariigil 100. aastapäev.
Korralduse käigus minevikku tagasi vaadates, vanu videoid läbi kammides ja pärast viimase moeshow võimsat finaali tekkis küsimus: mis asi see õieti on, mida nüüd viieteistkümnendat korda korraldame ja mis mingil põhjusel moeshow nime kannab, samal ajal aga nii palju muud endas sisaldab.
Niinimetatud moe­show on iga sotsiaalselt aktiivse põhikooli või gümnaasiumi, aga viimasel ajal ka algkooli huvitegevuse kavas. Raplas on see olnud pikki aastaid ühisgümnaasiumi glamuurirohke tähtsündmus, Vesiroosi gümnaasium korraldas selle juba enda esimesel õppeaastal, edasi tekkis 16-aastane paus, kuni selle Glaamur Faasioni nime all võtsid korraldada õpetaja Gaida Kabral ja 10. klassi õpilane Maili Metssalu. Kolmas korraldaja oli Maris Altma.
Glaamur Faasion, tuletis Glamour Fashionist, püüdis olla teistsugune kui naaberkooli glamuurne traditsioon. Algusest peale pole põhirõhk olnud moel kui riietusel, vaid pigem loomingulisel esinemisvabadusel ja sõnumil. Catwalk oli kasutusel rohkem esimesel viiel aastal. 2009. aasta teema „Elas kord” muutis RVG moe­show olemuse tunduvalt narratiivipõhisemaks: lavale toodi terviklik lugu, elementideks muusika, pantomiim, tants, riietus, valgus ja mõnikord ka sõna ja video. Sõna „mood” jäi nimesse püsima, kuigi mõne aasta teema tundus esialgu väga moekauge. Glaamur Faasion kadus kasutuselt sajandi teise kümne alguses. Kumbki kool püsis üritusega enda nišis ja tegelikult probleeme ju polnud. Erinevus teatavasti rikastab.
Aga tagasi tulles 2017. aasta moeshow juurde, mis juba alates fuajeest teise korruseni viiva pika punase vaiba ja ohtrate reklaamiplakatitega viis osaleja ja vaataja seekord üsna ootamatult otsekohe glamuurimaailma südamikku ja hoidis umbes neljatunniseks kujunenud õhtu jooksul mitmesaja inimese meeleolu erakordselt kõrgel, tekitades paljusid erinevaid emotsioone, nagu tippklassi meelelahutus peab tegema. Ühel hetkel naerad ja järgmisel hetkel on kurgus liigutuspisarad.
Sügavalt liigutav oli tajuda, kuipalju kõik, nii osalejad kui ka korraldajad, tulemuse nimel pingutasid.
Vanadele eelnevatest moeshowdest pärit ja neile lisandunud uued korraldajatepoolsed teemad tõid lavale palju erinevaid, aga omavahel siiski ühendatud maailmasid. Kõigepealt ringreisi läbi maailmajagude suurlinnade, siis läbi fantaasiamaailma ka hirmudesse ja veel mitmetesse glamuursetesse või vähem glamuursetesse teemadesse, kuni lõpuks jõuti finaalini, kus Arvo Pärdi ja Alo Mattiiseni muusikale loodud kava, mis pühendatud Eestile, lõi saali täiesti uskumatult üleva meeleolu, ja sellele järgnenud Eva Hindremäe film, mis tegi üle­vaate kõigist säilinud õpetajate moe­show kavadest alates 2004. aastast tekitas saali müriseva aplausi.
Enne auhindade jagamist sai lõputult pilte teha ja nautida Gre­gori ja Martini trummishowd ning pärast emotsionaal­set auhinna­jagamist järg­nes ansambli Rutiin esinemine ning ühine kringli­söömine.
Auhindu eriti palju ei jagatud, aga tegelikult oleks võinud auhinna anda igale kavale, mis laval oli. Kohati tundus, et ideed, mis lavale toodi, on loodud professionaalide poolt. Kavad olid terviklikud, intelligentsed ja puändiga. Ka kõige nooremate puhul oli laval looming, mis kõneles saalisolijaga kujundite kaudu ja need olid mitmeti tõlgendatavad. Kujunditega kõneleb teatavasti kunst.
Siinkohal ehk kõike kirjeldada ei jaksa, aga paar näidet: 6.a klassi kava „Õuduste öö” tõi lavale kogu spektri pimedusemaailma tegelasi ja inimeste hirmu ja lootuse kadumise surma ja kurjuse vastu. Helge lõpp, kus headus võidab lihtsalt headusega, nii ilusa kujundiga lahendatud, et võttis sõnatuks.
12.LR suutis kavas „Eesti Vabariik 100” ülilihtsate vahenditega taasluua saali 1988. aasta laulva revolutsiooni aegse eufoorilise ühistunde ja esimest korda RVG selle traditsiooni ajaloos kaikus saalis võimas ühislaul.
7.b suutis lihtlabasest teemast „Ametid” välja võluda imearmsa lastefantaasia ööolenditest: Hambahaldjast, Une-Matist, päkapikkudest ja teistest unemaailma tegijatest, kus ei jäänud kahtlustki, et kõik nad on ka päriselt olemas.
Ja 7.vkl suutis ainult kahe inimese abil luua igatsuse minna sellesse imelisse romantilisse Pariisi, kus aeg seisab, kus pole olnud plahvatusi ja automaadivalanguid, kus kõik inimesed on ilusad, galantsed ja stiilsed.
Lavale loodi imelisi hetki ja kordagi polnud igav.
Ma tegelikult ei saa aru inimestest, kelle jaoks see üritus on olnud tühipaljas tingel-tangel ja segab koledal kombel õppetööd. Mis seal salata – tüdimuse ja väsimuse tipul avastasin nädala keskel isegi enda peas mõtte, et mispärast me selle tühipalja „pleipäki” pärast ometi nii hullusti rabeleme, aga pärast reedeõhtust pidu on selle mõttekillu pärast piinlik.
Lõpetan Rapla Ettevõtlike Naiste organisatsiooni juhi Katrin Klaebo mõttega, mille ta Facebookis pärast kojujõudmist sinna kirja pani: „Ükskord ma läksin Raplasse kuulama Margus Mikomägi jutuvestmist sellest, kuidas Rap­lamaal on tema arvates kultuurne õhkkond tänu Ehinitele, Uusbergidele, Metssaludele. Täitsa nõus. Aga pärast täna õhtust Vesiroosi Gümnaasiumi noorte lavastust, etendust, perfoormensit või kuidas iganes seda nimetada, olen ma kindel, et see nimetet maakond ongi kultuuri häll, siin ongi see koht, kus Eesti kultuuri sädemed sünnivad, arenevad, kasvavad, sirguvad, saavad oma tuule tiibadesse, lendlevad laiali, levitavad sõnumit, tulevad tagasi kuulsatena mitte omal maal, armastatud meie kõigi poolt, lõpuks ja kõige lõpuks toovad pisarad silma!!!”