Rõõmsalt turvalisse tulevikku!

0

Aivi Meister, Nõmme küla külavanem / foto: Ulvi Blande.

Novembrikuu viimasel päeval toimus Rapla päästekomando hoones külavanemate turvalisuse koolitus eesmärgiga informeerida koostöövõimalustest, tõsta külavanemate teadlikkust ja lihvida oskusi ohuolukorras käitumiseks ning kogukonna kaitsmiseks. Teadlikkust tõstma oli tulnud inimesi kahekümne kanti.

Sissejuhatuseks soovis päästeka päälik Raul Aarma ümber lükata tema kõrvu jõudnud üllatava kuulduse, et nende asutus olevat justkui tsitadell. Tema sõnul on maja olnud alati inimestele avatud ja omal ajal olnud neil isegi oma kummitus. Nimelt käinud neil pidevalt maja juures nüüdseks taevastele luuleväljadele lahkunud Andres Ehin, et näidata lapselapsele pritsuautot.
Järgmine sõnavõtja, Rapla politseijaoskonna juht Janno Ruus küsis rahvalt algatuseks, mis asi see turvalisus on, ent sai vastuseks vaikuse, sest keegi ei osanud nii elementaarset mõistet lahti seletada. No hetkel oli muidugi kõigil turvatunne tugev, sest politseinikud ja päästjad ümberringi.
Turvalisus jaguneb laias laastus kaheks – objektiivne ehk siis kindlustatus ja teine ongi seesama (turva)tunne. Viimane on väga oluline. Et rahva turvatunnet tõsta, hakkas politsei 2015. a käima külast külla projektiga „Turvaline kodukant“. Eesmärk on teha maakonnale ring peale. Kasutatakse avatud ruumi meetodit, mis kogu maailmas parim lahenduste leidmiseks. Põhiline on see, et ei minda oma ideedega, vaid õngitsetakse inimeste seest probleeme ja lahendusi ning pigem ollakse nõuandja rollis.
Oluline on, et absoluutselt kõik saavad arvamust avaldada. Siiani on jõutud käia kahekümnes külas, murekohti on seinast seina. Tähtis on koostöömoment. Politseinikke on praeguseks varasema 100 asemel kõigest 60, mistõttu politsei ei jõua kohe igale poole, aga mis muidugi ei tähenda, et inimesed peaksid hakkama politseitööd tegema. See on umbes nii, et kui laps peab oma toa korda tegema, siis ikka ju võtame ise ka mõne asja maast üles. Igal probleemil võiks olla „omanik“ ja ükski asi ei tohiks jääda häguseks ega ükski kohtumine viimaseks. Ja rahvas võiks probleemi korral julgemalt kasutada Facebookis „Märgatud Raplas“, kuna ka politsei jälgib seda lehte. Ta nentis, et viimase viie aastaga on rahva teadlikkus tublisti tõusnud. Muidugi oldaks väga õnnelikud, kui igas külas oleks abipolitseinik, aga nii palju edenetud siiski veel ei ole.
Abipolitseinike tegevusest rääkiski järgmisena patrulltalituse juht Margus Kaldma. Praegu on 26 abipolitseinikku (neist 6 naist) ja ollakse väga erinevatest ametitest. Abipolitseinikuks saabki mistahes eluala esindaja, v.a prokurör ja kohtunik. Sellesse vabatahtlikku ametisse on tuldud Kaldma sõnul väga erinevatel põhjustel. Üks isa oli näiteks öelnud, et ta ei saa muidu oma pojast jagu. Mõistagi tehakse enne põhjalik taustakontroll ja on hulk tingimusi, mille tõttu iga isik sellesse ametisse lihtsalt ei sobi (kriminaalne karistatus jms). Enimnimetatud motivaatoriks on ikkagi kogukonna turvalisusse panustamine, aga on nimetatud ka adrenaliini-iha. Kindlasti peaks abipolitseinik vallas olema omainimene. Ja oli ka eeskuju kohapeal – koolitusel osalenud Märjamaa kandi mees Agu Raadik on pidanud seda tänuväärset ametit juba alates aastast 1972.
Taas võttis sõna Aarma ja rääkis vabatahtlike päästekomandode (VPK) kriisivõimekusest. Maakonnas on neli päästeüksust. Hädaolukorra ilmnemisel on kõik korras siis, kui abi otsimise jada toimib, helistamisest abi saabumiseni. Kriisiks kisub ehk jamaks läheb siis, kui näiteks ei saada häirekeskusega ühendust, kiirabi ei pääse ilmaolude tõttu abivajajani vms. Ta juhtis muuhulgas tähelepanu, et inimene on sotsiaalne olend, kellele on silmside väga oluline, seega päästjad lähenevad kannatanule alati nii, et silmside säiliks.
Tuleohutuse mõttes eraldatakse tulevikus raha selle tarvis, et muuta majad tuleohutumaks, s.o eelkõige halvemas seisus majapidamised. Ta märkis, et ilmselt võib see põhjustada kadedust, aga inimesed peaksid lähtuma seisukohast, et „kui naabril läheb hästi, siis läheb ka minul hästi“.
Kokkutulnuile tehti ka ekskursioon garaažipoolele. Hetkel on täisvarustusega masinaid kaks – Barbara (slaavilikult Varvara) ja nädal tagasi saabunud Krõõt. Barbara läheb varsti Märjamaale, aga Krõõt jääb raplakaks. Uustulnuka nimeloo kohta rääkis päästja Villu Pihlakas muigamisi, et see pandi „köikide saarlaste kiuste“, kuna Saaremaal olla lausa kaks samanimelist päästemasinat. Krõõda ümber sagimist ja uudistamist jagus, autotäis atribuutikat tundus nii keeruline, et tekkis küsimus, kaua sellest sottisaamine päästjatel aega võtab. Aga Villu sõnul ei erine kogu kupatus oluliselt Barbara sisemusest, nii et kõik on juba selge.
Oli seal veel ka kiirabiauto ning masinaid erinevateks päästetöödeks, k.a ATV ja madal kastiauto, mis kuluvat marjaks ära kulupõlengute elimineerimisel.
Lõpetuseks astus rahva ette ellujäämise instruktor Toomas Tõnisson, kes puust ja punaselt praktiliste vahendite kaasabil jagas viimsepäevatarkust, s.o kuis kriisi ajal mõistlikult toimida. Kõigepealt tuleks lähtuda inimesest ja inimene peab olema rõõmus. Rõõmsal inimesel on oluliselt lihtsam eriolukorras hakkama saada. Kriisisituatsioonide alla kvalifitseeruvad kõikvõimalikud ootamatused, elektrikatkestustest sõjani. Ja ehkki loodetavasti kunagi äärmuslikke olukordi ei teki, tuleks siiski osata olla valmis ellu jääma. Kaduda võib elekter, soojus, vesi, sideühendus, kõik, milleta igapäevast eksisteerimist ette ei kujuta ega võimalikuks pea.
Rahva seast pakuti, et kaduda võib sellises olukorras ka mõistus, mille peale arvati omakorda, et see võikski kõigepealt kaduda ja olekski mured murtud. Toomase sõnul saab inimene õhuta hakkama 3 minutit, soojata 3 tundi, veeta 3 päeva, söögita 3 nädalat ja infota samuti 3 nädalat. Kui soojata ja infota olemise kestuse kohta tekkis küsimusi, selgitas Toomas inimese kehatemperatuuri toimimise iseärasusi ja õige info saamise vajalikkust.
Kuna elutähtis vedelik on vesi, saime selle hankimisest, puhastamisest, säilitamisest põhjaliku ülevaate. Kuigi selgus, et ka looduslikest veekogudest, v.a lombid, võib vajadusel rüübata, on siiski sellistes olukordades piltlikult öeldes ülesanne number üks leida kaev. Looduses on üks lihtne tõde – kui sülitad vette ja sülg vajub laiali, on vesi joogikõlbulik.
Toomase seljatagune laud oli täis kriisiolukorras ellujäämiseks kohandatud asju: lillepott-radiaatorist penoplastseintega termoskastini (viimases saab põhimõtteliselt suisa sooja sööki valmistada). Koolituse see osa tekitas igatahes (turva)tunde, et maarjamaine inimene oma leidlikkuses tuleb igast olukorrast terve nahaga välja.
Soojus- ja valgusallikana on üsna asendamatud ka küünlad, mille kasutamisel Raul Aarma pritsumehena, õppepäevale punktipanekuks, palus siiski olla ettevaatlik. Kuuldu ja nähtu teadmiseks võetud, oli pritsumajast lahkudes justkui turvalisem tunne küll.